Raske oli vaid ühel põhjusel uskuda, kuna ma teadsin, et see pole isa. See pidi olema mingi teine mees. Ärge saage valesti aru. Ma pole oma emas pettunud, et ta mulle sellest mehest rääkinud ei ole aga tal pole selleks võimalustki olnud. Alati, kui ta on kodus olnud olen mina Travise,kooli või oma tujudega hõivatud. Ma pole talle rääkinud, mis toimub koolis või mu endaga aga nii on parem, kui ta ei tea. Täiskasvanud teevad asja hullemaks. Olgugi, et nad on ise kunagi noored olnud ja midagi selle sarnast läbi elanud ei oska nad meid ikka niimoodi aidata nagu me tegelikult vajaks. Kuigi, kui nüüd aus olla ei oska ma isegi välja mõelda, mis oleks sellele kõige parem lahendus ja abi.
Sel hommikul oli ema kodus ja ei kiirustanudki tööle nagu tavaliselt. Ei olnud midagi sellist.
''Tere hommikust kullake! Su kohv sai just valmis, aga ma pean nüüd jooksma'' ütles ta päriselt kiirelt oma asju igaltpoolt kokku korjates ning võttes kohvist veel viimase lonku siis, kui käigu pealt mööda minnes poetades põsele pehme musi ja nii ta igal tavalisel hommikul läinud oligi. Kuid täna hommikul oli kõik teisiti. Laual ilutses mitte ainult valge kohvi tass vaid selle kõrval ka soe hommikupuder ja värske võileib. Ema jälgis mind samal ajal kohvist lonksu võttes.
''kas sa tööle hiljaks ei jää nii?'' küsisin ma jäigalt endalegi teadmatul põhjusel. Hetk hiljem leidsin end taga kirumas iseenda jäikust. Ema ei lasknud end sellest heidutada.
''mul on täna vaba päev'' vastas ta vaid ning juhatas mind lauda.
Ema huulepulk oli veidi laiali ning juuksed natuke rohkem sassi, kui tavaliselt. Ma käskisin endal need tähelepanekud unustada ja nautida ema tehtud hommikusööki.
Ema võttis tassi endaga laua taha kaasa, jälgis hetke, kuidas söön ning alustas siis rääkimist.
''kuna sa oma sõpradele kavatsed rääkida?'' küsis ta vaikselt.
''ema..'' vastasin veidi tujukalt.
''mis on? Sa pead neile rääkima, see päev on peagi käes ja siis on liiga hilja lihtsalt ära kaduda ja nende suhtes on see neetult ebaõiglane. '' rääkis ema end kaitsval toonil. Jah, ma tean, et tal on õigus. Aga, kas neid üldse huvitab?Kas nii toorest sõprust ja armastust huvitab see, et ma mõneks ajaks nende maamunalt ära kaon?Kas mind ennast seegi huvitab?
''ma räägin neile''vastasin pilk peaaegu tühjas pudru kausis.
Võtsin viimase ampsu ütlesin kõigest aitäh ning seadsin end kooliks valmis. Kogu see aeg enne, kui kooli jõudsin mõtlesin sellele, kuidas ma oma juttu alustan. Kuidas ma ütlen neile, et ma istun nädala lõpus lennuki peale ja lendan teise maailma otsa. Tegelikult olen teilegi võlgu vastuse, miks ma sinna lähen, kui kauaks või miks nii järsku?
Pool kooli päevast olin suutnud neid peaaegu igalpool ignoreerida. Nende eest varjuda ja püsida paigal. Kuidas miski mu sees muutis meelt ja läks meelega selles suunas, kust Travis ja Aron tulid. Mõlemad rõõmustasid mind nähes ning Aron oli justkui eilse unustanud vaid plaaster ta suunurga juures tuletas eilset meelde. Travis oli unustanud kogu hirmu Kristoferi ja kamba suhtes. Ta toetus õrnalt vastu mind ning vaatas pidevalt mulle sügavalt silma.
Kristoferi ja ta kampa polnud täna koolis, keegi meist ei teadnud, millega tegu on või mis plaani nad nüüd haovad.
Ma teadsin, et kui ma kellegile räägin siis Travisele ja Aronile aga mitte neile korraga. Mul oli vaja langetada otsus. Kuna Travis oli pidevalt meiega ei tekkinud mul kordagi võimalust Aronile kohutmisest rääkida ning mu ainus võimalus oli talle lihtsalt kirjutada. See eest kadus Aron kummalisel kombel pidevalt ära ning võimalusi Travisega kohtumine kokku leppida oli väga palju. Leppisime kokku, et saame temaga lossi varemete juures kokku. See on muutunud aegade jooksul meie lemmikpaigaks. Selle müstiline mõju ja valguse mäng võlub ka kõige tüdinenuma hinge.
Õhtul kuue ajal on selle koha niiöelda ''tähetund'' sel hetkel hakkab päike loojuma ning istudes varemetel otse loojuva päikse poole hoides sama aegselt käest kinni kõige kallimal inimesel on maailma kõige soojem ja võluvam tunne.
Koolipäev aina venis ja venis. Aronit nähes mõtlesin, et karjun selle talle lihtsalt näkku ja võin siit minema joosta. Nii oleks lihtsalt kergem arvasin ma. Ma ei peaks enam mitte midagi seletama ega kellegi küsimustele vastama.
Travisele ütlesin, et pean raamatukogus veel asju ajama, et hiljem kohtume. Ta ei kahtlustanud midagi, sest see oli väga tavaline minu puhul peale tunde tohutu suures raamatukogus koolitükke lõpetada või lugeda mõnda huvitavat raamatut, mille teiste raamatute seast jällegi välja olin valinud. Mõne aja pärast panin raamatu riiulisse tagasi ning lahkusin sealt ja kihutasin kooli peauksest välja, kuna olin juba hiljaks jäämas.
Aron istus seal suurel trepil, mida mööda sajad õpilased igal hommikul üles sammuvad.
Istusin vaikselt tema kõrvale. Ta ei võpatanud nagu seda oleks teinud Travis või mõni muu inimene.
''sa ilmselt taipad millest ma rääkida tahan, eks?'' küsisin kohe otse ilma keerutamata.
''taipan'' ütles ta vaikselt ning keeras pea minu poole.
''Mu sõber Henri või õigem oleks vist öelda nagu vend. Ta kannab endaga ühte haigust või tähendab see on päritav, kuid ta ei teadnud seda. Tema ema ka mitte ning ta isa sai juba aastaid tagasi sõjas surma. Haigused on ju ravitavad, eks? seda arvasin ka mina. Algul avaldus see nagu gripp,järgmiseks oli järsk kaalu kaotus teda nähes ei tundnud ma teda pea äragi. Ta jalad olid sama peenikesed nagu minu käsivars. Selline tunne oli, et kui keegi talle vastu peaks minema siis laguneb ta koheselt kildudeks. Henri ema ei kahtlustanud midagi, sest õige gripi ajal kaotab inimene ohtralt kilosid ka mina ei kahtlustanud mitte keegi meist.
Kui paar kuud hiljem oli asi veel halvem, miski ei mõjunud. Henri nägi veel täbaram välja ja spordipoisist oli saanud raamatukoi ja vaevu ringi liikuv elusolend. Liigsed kehalised tegevused olid liiga koormavad, ujuja kops oli sõna kõige otsesemas mõttes kokku kuivanud.
Isegi trepist üles minek oli tema jaoks liiga raske asi oli jõdnud nii kaugele, et ta pandi õppima koos koduõpetajaga ja ta peaaegu, et isegi ei liikunud. Muidugi sellele kaasnesid uuringud ja testid, kuid peale nädalate pikkuseid uuringuid polnud mingeid tulemusi. Arstid vajasid vaid aega ja aega. Ühel mitte just kõige kaunimal päeval leiti põhjus, miks kõik nii läinud on. Kui ma seletaks sulle mis see on ei saaks sa midagi aru ja ilmselt teeks ma seda ka väga valesti.'' ma rääkisin kogu loo ühe korraga ära, tundsin, et kergem on olla kuid ise teades, et kõige hullem on veel ees.
Aron ei öelnud midagi. Ta haaras mind tugevalt enda embusesse.Tundsin, kuidas ta üle keha väriseb ja ta hingamisrütm on täielikult paigast ära.
Kui ta mind lahti lasi hoidis ta tugevalt mu õlgadest kinni ning ta silmadesse oli kogunenud pisarad. Mu kulm läks veidi kortsu ning pilk ei teadnud, kus peatuda ja kopsud ei mäletanud, kuidas hingata.
''mis edasi saab temaga?'' küsis ta vaikselt ning ädiselt.
''Siin pole selle jaoks piisavalt häid arste, kes tagaks talle võimalikult pika elu või tähendab seal, kus ma lendan suudavad arstid teda kauem elus hoida. Kui me oleks varem alustanud ta isa ja poja geenidest oleks Henri elu päästetud. Ja kuna ma olen Henri ainuke sõber, kes talle niivõrd lähedane on tahan tema ja tahan mina selle viimase piisa koos temaga veeta. Ma tean, et see on ebaaus teie suhtes, mu perekonna ja mu enda ees aga ma ei vahetaks seda sõpra mitte kellegi vastu. Olgu, kui ränk teda sellises olekus näha ma jään tema kõrvale ta elu tundide lõpuni.'' vastasin ma ning ka ega minu pisarad end tagasi ei hoidnud vaid veeresid koos sõnadega mööda põski alla poole. Aron tõusis äkitselt püsti ning hoidis oma peast kinni, vaatas hetke taevasse siis hingas raskelt sisse ja välja ning keeras minu poole endal silmad tume punased.
''Sa ei tohi Travisega kokku saada. Palun kuula mind üks kord, sel korral sa pead mind uskuma.'' need sõnad tulid vaevu ta lõugade vahelt välja. Ta käed värisesid hirmsalt.
''Sa ei vääri seda. Sa ei tohi seda valu ja selle jäikust tunda saada. Su kõrvad ja süda peavad sellest puutumata jääma'' temas oli seda kõike öeldes nii palju emotsioone. Nähes teda sellisena oli kohutavalt kurb tunne. See mõjus laostavalt.
