Istudes ühes loengu tunnis lõi mul pea kohal niiöelda lamp põlema. Ma sain aru, kuidas suudan nad murda ja peatada. Mul oli plaan, mis vääris teostust ja kellegi nõusolekut.
Kui täpsemalt süveneda siis meil on vaja teha esitlus. Aga selle esitluse märksõnaks on ''ei kiusamisele'' ning õpetaja soovitas ka lisada oma kogemus. Meie klassis on palju neid, keda on teises koolis kiusatud nii põhikooli ajal ja varasemalt. Neile ütles õpetaja, et võivad rääkida oma kogemusest pikemalt lausa kogu esitluse vaid oma kogemusest rääkida. Minu ideeks on nad paljastada. Ma tean, et meie seas on veel tüdrukuid, kes on samasuguse asja läbi elanud nagu mina. Nemad ei julge sellest rääkida aga, kas see paneks neid rääkima, kui keegi astuks esimese sammu. Kas see teeks nende suud lahti ja aitaks neil olla enesekindlamad. Peale tundi, söögivahetunnis rääkisin sellest ka Aronile. Ta polnud sugugi kindel selle ohutuses. Asi oli selles, et see polnud lihtsalt esitlus varjatud nimedega või sarnaste tegudega. See pidi avalikustama kõik. Aron soovitas mul märkida üles kuupäevad, kuna nad olid mu vastu vägivalda kasutanud ja need märgid ka üles pildistada. Lisaks sellele lindistada kõnesid ja salvestada sõnumeid. Ehk olin muutunud täiskohaga spiooniks. Nüüd oli aeg need lagedale tuua.
''oled sa kindel, et liiga kaugele ei lähe? Kuidas sa saad kindel olla, et nad kogu asja sinu vastu ei keera. Neil on nii suur mõju inimestele ja sa tead seda ise omast käest.'' rääkis Aron veidi mureliku alatooniga.
''Kui see saab tehtud siis Aron räägime oma vanematele ja järgmisel trimestril me ei ole enam siin'' rääkisin lootusrikkalt ning haarasinPeale tagasi saabumist läks aeg kiiresti. Aga viha nende vastu oli katkematu. Igal hommikul tõustes tundsin aina enam viha ja kättemaksu himu. Ma teadsin, et väiksed asjad ei mõju neile. Neid ei hirmuta sõnad ja väiksed ähvardused ega külmad pilgud. Ainus asi, mis neis mingeid emotsioone ja näoilmeid esile tõi olid, need hetked, kui ma tundsin rõõmu, olin õnnelik ning naersin südamest. Jooksin vahest ringi nagu väike laps ning olin kohati unistav.
Aga sellest jäi väheks. Vaja oli midagi mõjuvõimsamat. Midagi ,mis paneks neid vihast tarduma ja hävitaks nende talt üle laua randmeist kinni.
''Kuidas sa saad nii kindel olla, et nad meid usaldavad ja sa kogu raskusele vastu pead?'' Oli ta jäädavalt veidi murelik.
''Selles osas ma vajan su abi. Ma tahan, et sa tuleksid koos minuga sinna ette ja rääkiksid kõik ära.''
''See on meie võimalus. Meil ei tule enam neid. Mida aeg edasi seda rohkem tüdrukuid saab kannatada, sa ei taha seda ju, eks?'' küsisin talt viimast korda, kui ta oleks öelnud ei oleksin siiski nende ette läinud.
''olgu, olgu teeme selle ära! Nad peavad maksma aga luba mulle, et räägid oma vanematele'' ütles ta kergelt ohates.
Ma ei mõelnud sellele, kui raske saab olema rääkida oma emale ja isale, mis toimus kuude viisi. Miks ma käitusin nii ja lasin ennast alandada. Ma ei tahtnud mõelda, milline see välja näeb. Ja kõige vähem kartsin ma nende reaktsiooni.
Mina ja Aron läksime peale kooli tema juurde, kuna mu ema oli kodus ning see oleks liiga ohtlik olnud. Emale ütlesin, et õpime koos keemiat ning ta aitab mul teema selgeks saada. Meil oli piisavalt aega, et kogu materjal kokku koguda ja see moodustada üheks. Üritasin endas säilitada külma närvi, kui pidime piltide seast kõige hullemad ja mõjukamad välja valima. Meil oli vaja luua pilt, mis oleks tugev ja purustamatu. Lisaks sellele lisasime ka pilte vestlustest. Ning lõpuks oli sellest moodustunud video. Veidike lõikamist ja lisatekstide vahele mahutamist.
Video moraal või mõte oli luua pilt sellest, mis toimus minuga nende paari kuu jooksul. Mis toimus mu keha, hinge ning väärikusega. Me ei hoidnud end ühegi detailiga tagasi. Me ei kartnud ka video jooksul peita vestluse piltidel nende inimeste nimesid ega nägusid.
Õhtul oli küllaltki raske uinuda. Kiri Henrilt oli siiani avamata. Ma kartsin seda avada see oli mu ainuke põhjus, miks see veel kinnisena lebas. Ma kartsin, et sealt tuleb välja midagi hirmsat, mida ta on kogu elu enda teada hoidnud. Kuid miski sugune tunne ütles, et pean selle avama. Ma kartsin, et hiljem pole sellel kirjal mulle mõju. Võtsin aknalaualt kirja ning istusin kirjutuslaua taha. Mu süda klopsis ja käed värisesid, kui ümbriku serva lahti rebisin.
Kui julguse kokku võtsin ja ümbrikusse piilusin olid see täis hoopis pilte. Kes oli öelnud, et seal kiri on. Otsisin seda kirja. See oli seal siiski olemas, piltide vahel, kergelt kokku murtud.
Avasin kirja.
Kallis Sophie!
Kui sa seda loed siis mind enam siin teie maailmas ei ole. Aga ära muretse sinna kuhu ma läksin on minuga kõik hästi ja ma mõtlen sulle tihti. Ma võlgnen sulle ehk mõned vastused. Pean su südame koormat vähendama. Seda kirjutades olid sina minu lemmik küpsiste järel. Peale seda, kui olin need sõnad su emale ära öelnud sain ma aru, et minu aeg siin maailmas on otsa korral. Ma teadsin, et järgmine päev pean ma siit ilmast lahkuma. Peale seda, kui saan sinule kõik öeldud. See peab tulema ootamatult. Ma ei taha, et sa mind peataks. Kui sa tunned end süüdi, et lasid mu surmal sündida siis ära tee seda. Oleks sa minu asemel oleksid sa seda sama teinud.
Sa olid mu esimene ja viimane sõber, armastus ja mälestus. Ma ei anna endale eal andeks, et sul minna lasksin.
Ma tean, et see poiss Travis ei vääri sind. Ta ei meeldi mulle. Sa peaksid teda tundma õppima. Ma ei taha, et sa haiget saaks. Ma loodan, et sa selleks ajaks juba haiget pole saanud. Aga kui oled siis tea, et ta on lihtsalt poiss tühja südame ja hingega. Temas pole seda jõudu sind hoida ja kaitsta. Ta on liiga nõrk, et sinu eest seista. Isegi, kui sa tahad mulle rääkida, kuidas asjad on siis tee seda siiski. Võime ju loota, et ehk ma kuulen sind ja tea, et ma mõistan sind ja mõistan hukka need, kes sulle on haiget teinud. Tea, et sa leiad kellegi parema. Kellegi, kes oskab sind kaitsta. Keegi, kellegile on selline jõud sind hoida, kaitsta ja armastada.
Ma olen tänulik kõigi nende sekundite, minutite, tundide, päevade, kuude ja aastate eest, mil sa minu kõrval käisid, kui igavene sõber. Sa olid mu kõrval minu igaveseni.
Sinu Henri, saadan sulle taevast õnne!
Lasin kirjal enda käes lauale langeda ning vaatasin pilte, mis olid samuti ümbrikus. Seal oli pilt minust ja temast väiksena sadamas ja veel paar pilti mälestustest, mis kuulusid vaid meie südametesse. Murdsin kirja uuesti kokku tagasi ning panin ümbrikusse tagasi ja panin selle ühte puust karpi, mida sai vaid võtmega avada seal oli ka mälupulk, mille peal oli video.
Video, mis põrmustab nad ning näitab inimestele kiusamise kõige tumedamat külge.
