Õpetaja vaatas teda tühisel pilgul ning märkis midagi laual olevale paberile ning jätkas oma lauset. Terve tund olin ma justkui kuskil mujal nagu ma vaataks seda kõike pealt. Üritasin igal vabal hetkel Travise tähelepanu püüda ja talt kõik välja pinnida. Samas tundsin pidevalt Kristoferi pilku endal ning kui ennast tema poole keerasin naeratas ta vaid. Kristofer kukutas oma pinali minu pingi ja tooli alla.
Ta kummardus minu kõrvale ning ma tundsin ennast veidi ebamugavalt, ma isegi ei tea miks, sest tegelikult pole ta ju midagi teinud. Ta vaatas alt üles ning pani käe läbi oma juuste. Vahetunni kell helises ja kõigil hakkas maru kiire, ma panin rahulikult oma asjad kokku kui mu lauale ilmus kokku volditud paberi nutsakas. Selle poetas mingi poiss meie klassist aga ma ei näinud, kes ta on, sest tal oli must pusa ja kapuuts varjas ta nägu.
''heii see on sinu oma!'' hõikasin poisile järgi hoides kirja kõrgel õhus aga läinud ta oligi. Üritasin kiirelt oma asjad kokku panna ja jooksin poisile järele. Koridori peal ringi vaadates ei leidnud ma teda. Panin paberi nutsaka kampsuni taskusse ja nägin ümber pöörates Kristoferi gängi Travise ümber kogunemas.
Viskasin oma koti nurka ning miski minus ütles, et ma ei saa siit lihtsalt minema kõndida.
Nad märkasid mind ja ma võin vanduda, et nägin Travise näos hirmu.
''Sophie palun mine ära.. sa ei tohi siin olla!''ütles Travis mulle peaaegu paludes, et ma lahkuks.
''mitte enne kui nad sinu ümbert minema pole läinud'' ütlesin kaitsvalt.
Midagi kogu selles puntras hakkab hargnema, kuskilt välgatab valgus.
Järsku ilmus mu kõrvale see sama kummaline poiss, keda ma polnud eilsest peale juba kohanud.
Ta seisis mu ette ja ka tema silmadest peegeldus tagasi hirm.
''tule ära..sa ei tohi siin olla'' ütles poiss närviliselt.
''mis mõttes ei tohi olla?'' jäi mulle arusaamatuks
Ta ei vastanud midagi lihtsalt haaras mu randmest ja tiris mind enda järel sealt minema. Kui olime jõudnud nii kaugele, et ei näinud ega kuulnud neid ammu hakkas poiss selgitama.
'' seda nad tahavadki, et sul hakkaks kahju. Nad mängivad sinuga!'' ütles poiss surmtõsiselt.
''miks Travis mulle halba peaks tahtma, miks keegi üldse halba peaks tahtma, keegi isegi ei tunne mind'' ütlesin närviliselt, sest hetk tagasi hakkas mingisugune valgus paistma aga nüüd oleks selle kiire ette just kui tropp pandud.
'' sa ei mõista, sa oled nagu nende sihtmärk. Sa ei tunne neid aga mina tunnen ja palun kuula mind nad ei taha sulle midagi muud kui haiget teha.'' ütles poiss veel tõsisemalt.
''tead, mida hoia minust eemale ma ei vaja su hoiatusi ja imelikke mõtteid, minuga pole siiani midagi juhtunud ja ei juhtu ka.'' ütlesin talle ning jätsin ta sinna seisma.
''Juba on juhtunud, kuidas sa ei suuda näha kaugemale, kui Travis?'' hõikas mulle see kummaline poiss järgi.
Haarasin kapist oma jope ning vahetasin jalanõud, jätsin osad õpikud kooli ja hakkasin just ära minema, kui Travis mind peatas.
''Sophie oota!'' hõikas Travis sörkides minu poole ning samal ajal jopet endale selga ajades.
Pööritasin silmi, mind ajas hirmsalt närvi see, et kõik ajavad mind Travise vastu. Kas nad ei tea seda, et mida rohkem nad mulle temast halba räägivad ja mida vähem nad tahavad, et me ei suhtleks seda rohkem hakkan ma vastupidist tõestama neile, kes ei suuda uskuda, et kõik inimesed ei pea halvad olema. Kuigi nüüd on ka minus mingisugune kiskuv valu või pigem tunne, mis ei lase mul olla enne, kui selle õhku paiskan.
