Ta võttis aeglaselt mu kahest käest, lähenes mulle.
Ta suudles mind aeglaselt, ta oleks teinud seda enne mind justkui tuhandeid ja tuhandeid kordi.
Ma peatasin ta kohe kui olin aru saanud mida ta teeb.
"miks sa tegid seda?" küsisin ma segaduses.
"kas sulle ei meeldinud?" küsin ta ning üritas mulle lähemale tulla aga ma kaugenesin temast.
"see tuli liiga järsku" ütlesin talle ausalt. Nähes, et eemaldun temast igakord kui mulle lähemale tuleb istus ta pingile ja lõi pilgu maha.
"anna andeks.. Ma tegin seda lolli peaga." tunnistas ta ning hoidis oma peast kinni.
"miks sa seda üldse tegid?" küsisin talt ning istusin ta kõrvale.
"sa tundud nii eriline ja ma kardan, et Kristofer räägib sulle minu kohta midagi sellist, et sa ei suhtle minuga kunagi ning kuna me elame ühe korra siis mõtlesin, et vähemalt see jääb meid siduma juhtugu mis tahes" rääkis ta mulle kogu loo ära.
"ma kardan, et sa armud temasse ära noh" ütles ta peale vaikust.
"mis sul sellest kellesse ma armun?" küsisin talt, sest ma päriselt tahtsin teada mis temal sellest.
"sest.." ta ei saanud oma lauset lõpetatud, sest pargi alguses oli näha Kristoferi ja tema sõpru.
"noo Travis siin sa ennast siis peidadki" karjus Krisrofer üle suure pargi see kõik kajas suurte ja uhkete puude vahel.
M
a ehmusin veidikene ära, sest sammud, mida nad meie poole tegid olid suured ja kiired.
Travis hüppas toolilt püsti.. Oli valmis minema jooksma.
"see peab nii minema" ütles ta kiirelt ning jooksis siis pimedusse puude vahele.
Neil polnud mõtet teda taga ajada, sest ta oli ammu juba kaugel.
"oi tere Sophie" ütles Krisrofer ning istus mu kõrvale..
Travise sõnad olid mulle seda võrd mõjunud, et Krisroferi nähes tulid mulle külmavärinad peale.
Ma tõusin tema kõrvalt püsti.
"Travis kasutab sind ära ja ta ei näe sinus midagi" ütles Kristofer nagu mu mõtteid lugedes.
"kust sa seda võtad?" küsisin veidike ärritunult.
"ma olen ta sõber, ma tunnen teda ja vaata seda" ütles Kristofer hääles kõlamas naerutilk.
Ta näitas mulle telefonist nende vahelist vestlust..
Kus Travis tegi mind maha ja tegelikult ei hooli minust karva võrtki ning ta lihtsalt mängib minuga. Kas ta päriselt suudab olla nii kahepalgeline?
Ja, mina ikka ja alati jään lõksu. Alati olen mina naerualune.
Andsin selle telefoni talle tagasi minu sees oli nii suur
Pettumus ja viha.
"sa ei pea mind uskuma aga ma tahan sulle vaid head, sest sa oled uus ja ütle mulle milline normaalne poiss suudleks tüdrukut kui ta teab teda kõigest kaks päeva?" rääkis Kristofer sõbralikult ja rahulikult.
"aga mul on tunne nagu teaksin teda juba aastaid" ütlesin vaikselt ning langesin tema kõrvale pingile.
Mul on sinuga sama tunne "ütles ta kurvalt.
" ma peaks tagasi liikuma "tõusin püsti ning hakkaksin tagasi kõndima.
"sobib, kui su pärast koju saadan?" küsis Kristofer mulle järele hõigates.
Ma noogutasin ja lehvitasin hüvasti jätuks.
Minu sees olid kõik tunded üksteise külge kleebitud ja segunenud.
Ma ei saanud aru mida ma tunnen või mis otsuseid ma vastu peaks võtma ja kas üldse peaks?
Minu sees oli täielik segadus.
Mõeldes Travise sõnadele ei tundunud need kunagi võltsid, üritades leida igat pisi liigutust mida Travis tegi selle lühikese aja jooksul ei tundnud ükski võlts või teeseldud.
Aga miks peaks Kristofer mulle valetama?
Nüüd mõeldes kogu kaose peale tuli mulle meelde see kummaline poiss, mis ta nimi oligi.. Aron just. Tema ütles mulle, et ma ei tohi kedagi peale tema usaldada.
Tal pidi olema kasvõi pisi tillukene põhjus, et seda öelda aga mis? Oleks mul siis kedagi kelle käest küsida, kas ma pean lihtsalt ootama ja vaatama kuidas asjad kulgevad?
Kas ma pean nii kaua teadmatuses olema kuigi minu ümber on vastused aga minu jaoks on need vastused hoopis järgmised küsimused, millele ma vastuseid ei leia. Jõudes koolimajja oli mul selline tunne nagu kõik teavad, mis pargis juhtus.
Nagu nad teaks detaile nagu nad näeks kõik mu sisse nagu nad loeks mu silmadest välja hirmu ja pettumuse.
See kõlab absurdselt aga minu jaoks nii tõesena.
Ma võtsin õpikud ja ruttasin pilkudest enda ümber klassi.
Ma loodsin sealt leida Travise endalegi teadmatult põhjusel, teda seal mitte nähes süvenes pettumus minus veel rohkem ja veel sügavamale. Ma just kui vajusin laua taha, tahtes nii väga pea käte vahele panna, silmad sulgeda ja ärkata vanas maailmas.
Maailmas, kus polnud selliseid inimesi ja juhtusi olemas.
Maailmas, kus pettumus võis tekkida vaid hinde mitte inimeste pärast.
Üle kahe päeva pole ma mõelnud kordagi oma perekonnast kui päriselt olemas olevast perekonnast. Nad on tegelikult südames minuga, olgu nad ükskõik kui lahku kistud, see on minu silmis nagu kaunis segadus.
Jah meie suhted ja tunded on sassis aga me kõik teame ühte ja sama ning selle teadmisega oleme selle perekonna loonud.
"pole vahet kui kaugel me üksteisest oleme meie armastus üksteise vastu on sama tugev" mu vanemad ütlesid seda mulle alati kui nad pikkadel töö reisidel olid ja kui ma pidevalt üksinda pidin olema.
Polnud vahet kas ma kuulsin neid sõnu läbi telefoni, kõne posti, nägin ma neid sõnu külmkapi uksel märkme paberil või uudsele peeglile kirjutatult need sõnad tekitasid minus alati soojust ja tõid minus tagasi tahtejõu mitte alla anda. Ma sooviksin neid sõnu nii väga oma kõrvus jälle kuulda.
Päeva lõpuks polnud Travis ühtegi tundi ilmunud ning Kristofer oli pidevalt koos minuga ning tutvustas mind ka teistele kooli kaaslastele.
Koolipäev möödus kõigi arust nii kiiresti aga minu arust polnud see nii. Ilma Traviseta möödus kõik poole aeglasemalt , ma olin kuskil mullis lõksus. Ma tuletasin aina uuesti seda hetke pargis meelde.
Ma kujutasin ja muutsin hetki oma peas..
Viimane tund oli just alanud, olin pea töövihikusse surunud ja ennast täielikult välja lülitanud.
Kui uks avanes astus sisse Travis.
Ta sassis juuksed, porised jalanõu tallad ja pähe tõmmatud kapuuts tõmbas mind nii väga.
Kui samal ajal istus mu kõrval reas kristofer sviiter kampsuni ja pool viigi pükstega, soeng ideaalses korras.
Ta nahk oli jumekas, tema hallikad silmad sädelesid ja kõik oli nagu veatu võrreldes Travisega.
Aga see korralikus ei tõmmanud mind nii nagu tõmbas Travise lohakus.
Tal polnud vaja näidata kedagi teist, kes ta pole.
Ta tõstis pilgu ning koheselt maandus see minul, üks suu nurk kerkis esile aga kadus sama kiirelt kui see saabus.
