Lahkumis hommiku ilm võis öelda kõik, mida südames tundsin. Olgugi, et ma ei reetnud end, reetsid mind mu silmad. Mu suu oli justkui kinni teibitud ja naeratus oli sel hommikul täiesti võimatu suule tuua. Iga neelatuse järel oli mul selline tunne, et puhken nutma. Sulgesin vaikselt oma toa ukse, toetusin minutiks vastu uksepiita, libistasin vaikselt käega üle ukse ning kõndisin alla. Ma ei teadnud kauaks ma lähen. Ühelt poolt lootsin olla seal kaua. Sest see oli kingitud aeg Henrile, ta perekonnale ja ka mulle. Henri teadis, et ta ei tule sealt tagasi, aga mina tulen. Ja tagasi tulemine tundub kordades raskem, kui minemine. Ma tean, et tagasi tulles Henri ei istu mu kõrval, ta ei istu ka selles lennukis. Aga üks, mida ma ei tea on, kuidas ma hakkama saan, kuidas saab hakkama Henri perekond. Me kõik teame, et ühel päeval Henrit ei ole meie seas aga see tuleb ikkagi üllatusena. Ma pole ühtegi inimest sel viisil kaotanud. Ma ei tea, mis tunne on tunda leina ja, kuidas sellega hakkama saada, kuidas olla sellest tugevam.
Henrit nähes oli raske teha nägu nagu ma oleks harjunud sellise vaatepildiga. Ta nägi kohutavalt nõrk välja.Ma arvasin, et see pole nii hull, kui nad räägivad.See oli ausalt öeldes hullem. Iga inimene, kes talle kasvõi natuke vastu läks oleks võinud ta purustada. Ma tundsin, et Henri proovis mind tugevalt emmata aga ta ei suutnud seda. Selle eest hoidsin teda veidi kauem oma embuses ja sosistasin ''Sa ei pea oma tugevust näitama, ma tean, et see on sinus alles''. Paljude haigete inimestega on nii, et nende haigus ei muuda palju nende välimust vaid nende iseloomu ja suhtumist. Selle poole pealt on Henri täiesti puutumata jäetud. See sama naeratus ilutseb siiani tema suul, see naeratus on suur ja silmad säravad nagu kaks kõige lähedamal olevat tähte taevas. See haigus ei ole Henrit kaotanud, seda Henrit ei saa keegi võtta ja prügikasti visata. Temaga on nii kerge. Sul ei lähe vaja palju, et ta end õnnelikuna tunneks. Kuid vahel on ta kõige keerukam inimene maailmas. Meie, naised, kes me arvame, et me oleme mõistmatud. Vahel on mul tunne, et Henri on veel keerukam ja mõistmatu kui meie kokku. Sa ei pigista temast välja valu või kannatusi. Ta valib ise aja, koha ja inimese. Tema särava naeratuse tagant on peaaegu võimatu raskeid pisaraid leida. Mina teadsin, et Henri peres on raske aga tol ajal ei osanud ma panna end olukorda. Olukorda, et ühel päeval sul lihtsalt pole isa. Olukorda, kus koju tulles võtab sind vastu vaid ema. Ema, kellel on tohutult valus. Ema, kes jõi kannatuste leevendamiseks õhtuti pudel veini ning nuttis käes paks album pere piltidega. Minu pere teadis seda, Henri teadis aga me keegi ei teinud sellest juttu, sest me lootsime, et see läheb lihtsalt üle. Ja läkski. Ma tahan, et te tunneks Henrit. Ma tahan, et Henri teaks, kui hea inimene ta on. Mul on kahju, et ta ei saa tunda kunagi, mis tunne on hoida kellegi südant, nautida kauni tüdruku silmi ja naeratust, teda emmata ning tunda armastuse mõju. Ta ei saa kunagi tunda vanaduspõlve, kunagi kuulda oma laste või lastelaste rõõmsaid hõikeid. Kuid õnneks sai ta tunda, mis tunne on omada perekonda ja sõpru. Ehk sai ta tunda, mis tunne on olla armunud või armastatud teiste inimeste poolt. Ta sai tunda elu mõrkjat maitset ja tumedat poolt.
Nüüd oli minu võimalus, luua mälestused koos Henriga. Luua õnnelikud mälestused. Luua, midagi meeldejäävat. Midagi, mille üle ta saaks mõelda ja selle üle naerda. See on minu võimalus kasvada välja oma valudest. Minu võimalus purustada klaas, rebida paber ja näidata neile, kes mulle haiget tegid, et nad tegid head. Nad peavad nägema, et nad tegid mind tugevamaks. Peavad nägema, et ma olen neile tänulik. Koos Henriga saan ma sellega hakkama. Tema aitab mind isegi, kui tal pole asjast aimu. Tagasi minnes, näitan ma neile, et nad ei loonud uut koletist. Nad lõid kellegi, kes on neist tugevam. Kellegi, kes oskab nendega mängida sama mängu aga, kes paneb nad tundma suuremat valu. Nad peavad saama aru, et see, mida nad mu südamega korda saatsid on andestamatu. Nad peavad arvestama, et andes inimesele sedavõrd kaunid mälestused ei saa nad neid millegi halvaga lõhkuda või ära võtta. Ma jään elu lõpuni detailideni laskudes mäletama neid mälestusi.
Kui me jõudsime haiglasse sain ma kohe aru, et need inimesed teavad Henri lugu. Isegi palat, kus Henri sisse seati oli täiendatud tema lemmik värvidega, see oli tehtud tema omaks. Ilmselt selleks, et ta kiiremini kohaneks.
Mina ja ta ema elasime sel ajal ühes kahe toalises kesklinna korteris. Henrit me ei lasknud sinna põhjusel. Selleks, et meil oleks kergem ja ei tekiks mälestusi, et meil endil oleks kergem. See pidi jääma paigaks, kus me puhkame ning saame üksi olla. Olime reisist kõik kohutavalt väsinud nii, et lõpetasime päeva varakult. See oli minu esimene öö haiglas Henri kõrval.
