Kogu maailmal võis olla tunne, et ma annangi alla ja kogu niiöelda kurjus,viha ja vägivald on mind purustanud. Mu surunud sama madalale, kui muru. Neil oli õigus, sest ka mina tundsin täpselt nii. Arvasin, et suudan seda tunnet enda eest peita.Mõtlesin, et kasvõi iseenda pean sellest päästma,kui mitte teisi. Aga siis muutus midagi. See kummaline poiss Aron oli muutunud mu ainukeseks sõbraks siin koolis.
Tol päeval, kui ta sööklas minu lauda istus olin enam, kui kindel, et ta teeb seda kuna keegi nagu näiteks Kristofer sunnib teda selleks, et minu üle veel rohkem naerda.
Ta vaikis, kogu selle aja. Tundsin, et pilgud on meil. Mul polnud vaja sõnu nende plaani läbi nägemiseks. Tõusin kiirelt lauast ning kõndisin küllaltki rahulikult minema, visates kordagi puutumata toidu minema.
Selleks ajaks oli Kristoferi mängud ja sõnad mind enda arust piisavalt tugevaks kasvatanud. Ma ei kohkunud nende poisikeste ees, kes mulle kooli peal pehmelt halvasti ütlesid nad ei teadnud, et olen kordades hullemaid asju läbi elanud. Ega nad polekski osanud arvata, sellest teadsime vaid meie, kes me selle sees ulpisime.
Mõne aja möödudes loodsin, et juhtunu ununeb ja inimesed unustavad kõik aga seda ei juhtunud. Keegi neist justkui tuletas järjekindlalt neile mind meelde. Mitte ükski pilk ei muutunud pehmemaks. Ainult Aroni oma. Ta kaitses mind pidevalt. Tuli lugematuid kordi Kristoferile vahele, haaras mu randmest ja viis mind neist kaugele.Ta oli mul venna eest.
Ühel päeval peale kooli, kui koos koduteed jagasime küsisin talt.
''kelle jaoks sa seda teed?''
Ta vaatas mind veidi imestunult, sest olin teemat nii järsku vahetanud. Ta pilk langes ning ta sõrmed põimusid tugevasti.
''Ma pean aus olema,eks?'' küsis ta ning seisatas.
Noogutasin õrnalt, sest muuks ma tol hetkel võimeline polnud.
''Algul käskis Travis seda teha, kuna tal oli valus näha, kuidas sa haiget saad ja kuidas need inimesed sind kohtlevad ei millegi pärast, aga mida aeg edasi seda rohkem oli mul selgem, milline tüdruk sa oled ja hakkasin ka enda südametunnistuse nimel sind kaitsma. '' rääkis ta pidevalt kokutades ja vaevu sõnu suust välja saades.
See ajas mind veidike naerma ning Aron müksas mind õrnalt ning asetas käed õrnalt rinnale justkui teeseldes solvunut.
Ma teadsin, et Travis hoolib ikka veel aga millegi pärast oli mul viimasel ajal raske seda uskuda, sest mitte miski ei viitanud sellele. Ma olin tema jaoks nähtamatu, ta võis minust läbi kõndida. Ma oleksin võinud karjuda ta nime ja teha, mida tahes aga ta poleks mind märganud. Lisaks sellele oli ta leidnud endale uued sõbrad ja ka ei puudunud kogu loost üks tüdruk, kes nüüd võimalust kasutas ja Travise ümber sõna otseses mõttes keerutas ja pidevalt lootis. Kui ta oleks vaid kuulnud neid sõnu mu mõttes, kui neid koos nägin.
Mul oli vaja kinnitust, et nende vahel pole midagi. Ma pidin riskima, et võin vahele jääda aga ma ei suutnud muud moodi. Aron sellest ei teadnud, ja kui olekski teadnud poleks ta sellel eal juhtuda lasknud.
Ma teadsin, et Travis peab teisipäeval keemiat vastama jääma ja selleks ajaks on koolimaja juba üsnagi tühi ning siis saaksin temaga rääkida.
Nägin, kui ta taskust oma kapi võtme välja võttis ja sellega kapi avas. Kõndisin vaikselt ta selja taha ning avasin suu.
''kas teie vahel on midagi?'' küsisin kohe otse polnud vaja pikka soojendust ega midagi muud sellist.
Travis võpatas, kuid ei keeranud end koheselt minu poole.
''me ei tohiks rääkida'' vastas ta külmalt.
''Sellel pole tähtust, ma saan nagu nii neilt pole vahet, kas ma teen midagi või ei.'' vastasin üritades olla sama külm.
''Kas Aron ei kaitse sind?'' küsis ta veidi ehmunult ning ärritunult.
''Ta ei jõua igalepoole ja sa peaks isegi teadma, et nende vastu ei saa'' ütlesin ning tundsin, kuidas mu pea teeb täiskiirusel ringe ning kuidas jalad oleks justkui pilvedel. Toetusin vastu seina ning libisesin õrnalt põrandale. Ka Travis istus maha ning nüüdseks oli end minu poole keeranud.
''meie vahel pole temaga midagi, Kristofer käskis sel tüdrukul minu ümber keerutada ja sind sellega ärritada.Sellepärast peadki sa kohe,nüüd ja praegu lahkuma. Ta võib korda saata midagi veel õudsamat ja ma ei taha, et sa enam haiget saaks.'' rääkis ta väga kohkunud ja veidi hirmul pilguga. Ta tõusis ning seisis minu kohale, võttis mu kätest ning tõmbas mu põrandalt püsti. Ma jäin teda vaatama, ma ei mäletanud enam, mis tunne oli talle nii lähedal olla. Kuulsime nurga tagant liikuvaid hääli, Travise nägu oli ehmatusest valgeks muutunud, ta haaras mu õlgadest,vandus veidi vaikselt. Vaatas oma kapi poole siis mind ja uuesti kappi. ''Sa pead sinna seniks minema'' ütles Travis sosinal ning vähemalt olin ma piisavalt väike, et mahtusin kappi täpselt ära. Ilmselt oli Kristofer ja teised Travist märganud ning tulid tema juurde.
''noo Travis, kuidas minu väljavalitud tibiga läheb tunned erinevust selle ja Sophie vahel?'' küsis ta rõhutades tugevalt mõnitavat alatooni.
''Tunnen tõesti'' ütles Travis veidi väriseva häälega.
''ega sa temaga pole rääkinud, Travis sa tead ma saan kõigest teada''ütles Kristofer rõhutades tugevasti lause teist osa.
''ei ei muidugi mitte'' ma ei pidanud Travist isegi nägema, et veenduda, kui halb valetaja ta on. Kristofer ohkas ning jätkas siis jutuga aga see oli hoopis midagi sellist, mida ma poleks soovinud kuulda.
''Tead küll see Aron, eks. See, kes pidevalt seda eite kaitseb ja mitu korda vahele on astunud. Tegime talle selgeks, et minu tegemistele ei segata vahele ja keegi ei ütle, mida ma teha tohin või ei.'' rääkis ta võimukalt. Juba praeguseks hetkeks olid mu käed tugevalt rusikasse surutud.
''Aga kutt on vist nii nõrguke, et esimese löögi peale oli pikali maas ja pilt eest ära'' rääkis Kristofer rahulikult ja nii süüdimatult nagu poleks see tema jaoks midagi.
''Te ei jätnud teda sinna,eks?'' küsis Travis ehmunult ning toetus ettevaatlikult vastu ust nagu ette teades, et ma võin siit iga hetk välja tormata.
''Kui me oleks teda kuhugi viima hakanud oleksime ju vahele jäänud, eks keegi ikkal leiab ta sealt'' rääkis ta rahulikult ning isegi naeris veidi.
Ma olin päriselt vihane.Ma ei saanud minna ja teda aidata.Ma ei teadnud, mis seisus ta on.
''helistaks Sophiele ja annaks mõne vihje. See kutt suudab teda mõjutada nagu ma olen aru saanud'' Kõik ta ümber kiitsid plaani heaks. Üks kord elus polnud mul vahet, mis saab, kas minuga juhtub sama või, kas minust üldse midagi alles jääb. Lükkasin suure hooga kapi ukse lahti ning sellega koos ka Travise.
''Mis õigusega sa inimestele nii teed?'' ütlesin ma karjudes Kristoferile näkku.
Nende nägudes oli midagi rohkemat, kui üllatus.
Nende nägudest võis välja lugeda pettumuse, viha, naeru ja selle kiusaja pilgu, mida nad endaga alati kaasas kannavad.
''kas sa tead, mida valetajaga tehakse?''küsis Kristofer ülbelt ning liikus Travisele lähemale.
Lükkasin end viimasel hetkel vahele.
''Ma ei karda sind ja mitte keegi ei tohiks sind karta, sest sa pole mitte keegi. Sa pole inimene sinu suguste koht on hullumajas isegi mitte arstid ei saa sind aidata. Ma tean, mis sind aidaks. Sulle tuleks teha täpselt samamoodi tagasi nagu sina oled meile kõigile teinud ja veel hullemini'' Ma olin endast nii kohutavalt väljas, et ma ei kontrollinud, mida ütlen.
''Sinu sugused tüdrukud peaksid mu jalge ette laskuma ja andeks paluma.'' ütles ta veel õelamalt ja üleolevamalt, kui ma eal kuulnud olin.
Mul polnud aega siia jääda aga ma teadsin, et rohkem mul võimalust ei tule, et enda olemasolu talle selgeks teha.
Vaatasin talle kivistunud pilguga otsa, kogusin suus oleva sülje kokku ning sülitasin selle talle jalanõude peale.
''Vot sulle vabandust, mina ei ole selline tüdruk'' ütlesin ma tugevalt nii, et koolimaja seinad mu sõnu vastu seinu põrkatasid ja need kajama jätsid.
Võisin enam kui kindlalt väita, et Kristoferi silmades põles viha ja tema maine ning kõigi teiste nägudes tülgastus ning ka vapustus.
Haarasin Traviselt käest ning koos jooksime nende silme alt minema.
