Kui hommikul ärkasin paistis õrn päike mu tuppa ning, kui selle kohale seisin soojendas see mu veidi mu jalgu. Sirutasin õrnalt ning seadsin end kooliks valmis. Enne minekut ei unustanud endaga kaasa võtta ka kõige tähtsama mälupulga. Läksime Aroniga sel hommikul koos, et saaksime asjad veel enne läbirääkida. Koolis meil võimalust sellest nii kõvasti rääkida polnud.
Kui esitluste tund oli kätte jõudnud, seadsime end Aroniga kõrvuti istuma. Vaatasime klassis ringi neid, keda meil vaja oli polnud kohal. Me ei muretsenud, sest käimas oli alles vahetund ja neile oli kombeks klassi ilmuda siis, kui kell oli juba helisenud. Väike hirm tekkis siis, kui paar esitlust oli juba tehtud ning meie kord oli järjest lähemal. Aeg oli tiksunud nii kaugele, et oli meie kord ette minna. Olime tegelikult juba lootuse kaotanud ja väljamõelnud ka B plaani.
Plaan B ostus saata video neile endile või nende vanematele. Hakkasime videot käima panema, kui täpselt ukse link alla vajus ning avanedes sisse astusid Travis ja Kristofer. Täpselt nemad, keda me vajasime. Vajasime esimest korda päriselt. Nad võtsid oma kohad sisse, sosistasid midagi üksteisele ning muigasid meie poole vaadates.
''Missugune kogemus küll nii kaunil ja toredal tüdrukul kiusamisega saab olla?'' küsis Travis üle klassi endal hääles kõlamas räige ülbus ja ülemeelikus. Vaatasin Aronile otsa ning noogutasin. Vajutasime koos video käima ning jälgisime läbi pimeda klassi ruumi nende nägusid. Nägusid millele andis valgust video valgus. Kõigi suud vajusid lahti ja nägudes polnud peale mure ja kahjutunde midagi väljaarvatud Travise ja Kristoferi nägudes. Nende silmades leegitses tuli ja huuled oli pigistatud üheks sirgeks jutiks. Me aimasime, et nad soovivad põgeneda, ehk Aron oli märkamatult ukse ette seisnud ja selle ka lukustanud. Video oli läbi ning tuled pandi põlema. Klassi oli üle võtnud täielik vaikus. Õpetaja käskis poistel temaga kaasa tulla. Enne seda, kui nad klassist lahkuma hakkasid, tõusis üks klassivendadest ja ütles:'' Nad tegid ka minu sõbrannaga nii''. See pani õpetaja veel rohkem tundma viha. Tõusis ka teine, sel korral aga kaks klassiõde '' Ka meie oleme nende kiusamise all kannatanud!'' ütlesid tüdrukud ega istunud maha. Peale seda oli veel hulk tüdrukuid ja poisse ,kes teadsid, et nad teisi niimoodi kiusavad ja oli ka neid, kes olid ise seda tundnud. Ma hakkasin plaksutama ning mu silmadest langesid alla õnnepisarad. Hetkeks ei plaksutanud keegi minuga kaasa, kuid siis ühines paar õpilast ja nii edasi plaksutas terve klass. Travis trügis Aronist ja õpetajast mööda otse minu suunas. Ta silmad põlesid ja nägu oli valge. Ta oli mulle niivõrd lähedal end tundsin ta hingeõhku enda näol.
''Kuid sind armastasin ma siiski kõige rohkem ja sina mind ning see jäi su viimaseks armastuseks, kullake!'' ütles ta mulle pea sosinal ning nägin, kuidas ta suule ilmus see tülgastust tekitav irve.
''Travis, turvalisuse huvides astu Sophiest eemale ja tule minuga kaasa!'' ütles õpetaja tulles meie vahele ning pannes oma käe õrnalt mu õlale. Enne, kui nad lahkusid võttis õpetaja mälupulga endaga kaasa. Peale ukse sulgemist, astusin paar sammu Aronile lähemale ning tõmbasin ta oma embusesse. Hetk hiljem tundsime kellegi teise ja ka kolmanda ühinemist. Kallistus oli muutunud üheks suureks kallistuseks. Keegi neist ütles
''Sa oled meile eeskujuks, kedagi sinusugust me vajasimegi''. Me olime pugenud nende inimeste südamesse. Meil oli vaja nende toetust ja tugevust. Nende jõudu, et minna neile vastu. Me olime oma töö siin ära teinud. Vähemalt sellega lõppes koolipäev ning me saime siit ära minna. Ja tegelikult üsna kindlalt ka mitte kunagi tagasi tulla. Aron oli juba oma vanematega rääkinud ning nemad olid nõus ta linnaosa teise kooli panema. Nüüd oli vaid minu vanemate luba vaja, et asi saaks teostuse. Me pidime saama keerata uue lehekülje. Uue ja puhta. Seal koolis ei olnud inimesi, kes teaks meie minevikku või kannatusi. Seal saame koos edasi minna. Olla koos tugevad. Võin kihla vedada, et ka kooli kõige hullemad kiusajad ja nende teod jäävad alla sellele, mida saatsid korda Travis ja Kristofer meiega. Aga see pole mingi näitaja ja selle üle ei peaks kohe kindlasti uhkust tundma. Vaid hoopis kahetsema ja koos sellega maa alla vajuma ning mitte kunagi enam inimese silma alla sattuma. Koju jõudes, ootas ema mind koridoris. Ta näol ei ilutsenud naeratus ega särvad silmad nii nagu vanasti või hommikul oli olnud. Ta paistis olevat endast lausa väljas ja veidi närvis. Ta silmad olid punased ja mind nähes ei hoidnud ta end tagasi vaid haaras mind koheselt enda embusesse.
''Ma oleksin pidanud varem märkama, anna mulle andeks.''ütles ema ning nuuksus õrnalt.
Sain aru, et muud siin olla ei saa, kui õpetajad on minust ette jõudnud ja mu emale kõik ära rääkinud.
''Mina oleksin pidanud varem rääkima'' vastasin talle justkui oma viga tunnistades ja seda kahetsedes. Nüüd tagant järgi tundub emale rääkimine ainuke loogiline lahendus. Huvitav ,kui oleksin emale varem rääkinud, kas asjad oleks varem hulluks läinud aga samas ka kiiremini lõpule jõudnud. Seda ei saa ma eal teada ja ei taha ka uuesti läbi elada, et teada saada. Olime emaga laua taha istunud ja rääkisime nüüd asjad veel kord täpsemalt läbi. Direktor oli emale helistanud ning ära rääkinud ja ka video emale saatnud. Nad tegid minu jaoks asja kergemaks. Kuid sellegi poolest oli mul tunne nagu oleksin ema alt vedanud ja talle sellega kohutavalt haiget teinud. Kuivõrd tähtis on see, et su oma laps sind usaldaks ja sulle alati kõik ära räägiks. Ma õppisin sellest, et ema tuleb pidada, kui sõbraks ja ainsaks kindlaks usaldusisikuks, tema ei reeda sind eal.
''Ja see veel,kool. Ma pole kindel, et ma sinna tagasi tahan minna. Kas mul oleks võimalus järgmisest trimestrist teise kooli minna? Aron tuleks ka minuga või mina temaga igastahes koos.'' rääkisin emale ning lootsin parimat.
''Muidugi, ma juba vaatasin läheduses olevaid koole. Ma ei lase sul eal minna tagasi nende koletiste juurde.'' ütles ema ning naeratas. Ma olin üle aja niivõrd õnnelik, et hüppasin õnnest toolilt püsti ja haarasin ema embusesse.
''Ma pean Aronile helistama'' hõikasin vaid ning tormasin trepist üles oma tuppa. Hakkasin Aroni numbrit valima, kui hoopis Aron olin otsustanud mulle juba helsitada. Võtsin kõne vastu ja hakkasin kohe rääkima.
''Aron see on läbi. Meid ootab meie võimalus. Me pääseme nende käest. Me võime keerata uue lehekülje'' rääkisin õhinal ning täis rõõmu ja elevust.
Hetkeks oli tekkinud vaikus ning kontrollisin üle, kas kõne ikka käib.
''Me saime sellega hakkama. Me purustasime nad. '' ütles ta sama õnnelikult.
Ma tundsin, et see murdunud ja purunenud süda sai just ühe koha pealt jälle tervemaks.
Polnud ammu tundnud rõõmu. Üle mu keha polnud ammusest ajast jooksnud õnne- ja energiavärinad. Selline tunne nagu ma oleks peatmatu. Tundsin end nagu loom, kes oli vana oli saanud vana kasuka maha visata ja alustada uue peale kasvatamisega.
Mu telefon helises uuesti, sel korral oli see aga võõrasnumber, riskisin selle vastu võtmisega. Teiselt poolt toru ütles õrn hääl.
''Tere, mina olen Kristoferi õde. Oota, kuula mind enne ära, kui kõne kinni paned!'' ma teadsin, et tal on õde aga nemad kaks nägid välja kaks täiesti erinevat inimest vaid ühine juuksvärv oli nende kahe ühine tunnusmärk. Nägin ta õde tihti raamatukogus ja ühel korral aitasin teda ka ühe kõrgema riiuli otsast raamatu kätte saamisega, sellest ajast peale naeratame üksteisele mööda minnes.
''Ma tahan teada, mis ta tegi sulle ja ma pean ka sulle oma loo ära rääkima või mitte oma pigem nagu mu parima sõbranna, keda enam meie seas pole" rääkis ta veidi kadkendlikult.
''olgu, saame kokku?'' küsisin talt ning ehmatasin ehk isegi veidike oma otsekohesuse peale.
''Jah, see on hea mõte. Kas sulle sobiks kell 21.00? Ma enne lihtsalt ei saaks, Kristofer peab selleks ajaks koju tulema ja siis poleks ohtu, et vahele jääme. ''rääkis ta ning jõudsime koos otusele, et saame turvalise huvides kell 21.00 suure silla peal kokku. Pidin sel õhtul kasutama järjekordselt hädavalet. Ütlesin emale sama kellaaja ja koha aga vahetasin nime ära. Ütlesin emale, et see on üks neist tüdrukutest, kes on sama moodi haiget saanud ning rohkem polnudki vaja lisada. See oli juba niigi arusaadav, millest me räägime või mis meil plaanis on. Aronile ei öelnud ma samuti midagi. Ta on selliste asjade koha pealt veel rohkem ebauslikum, kui mu ema. Aga tänast päeva võib pidada valguse leidmiseks tunneli lõpus.
