See, et ta otsa ümber pöörab võis jääda lihtsalt unistuseks. Travis oli juba ühe jalaga auto teele astunud. Mida lähedamale ta jõudis seda rohkem sain ma aru, et kaugus minu ja tema vahel pettis ära, tegi pildi udusemaks. Travise silmad olid punased ja neist ei õhanud kohe kindlasti mitte tugevust ega jõudu kõik oli hoopis teistmoodi. Ta oli nüüdseks mulle juba piisavalt lähedal, et ma tunneks ennast halvasti ja ebakindlalt. Aga see ebakindlus polnudki nii tugev nagu ette kujutasin, poole nõrgem ja üldsegi mitte nii purustav. Tema lähedus oleks pidanud mind veel vihasemaks,närvilisemaks ja üle üldse endast välja ajama aga kõik oli hoopis teistmoodi. Tema lähedus sulatas mu üles just kui oleksin kogu juhtunu peale ära jäätunud. Ma tõusin püsti ning vaatasin talle otsa, silmade sisse. Ma võin ükskõik mille või kelle nimel lubada, et ta silmades oli kahetsus.
''Anna mulle andeks,palun. Ma ei tea, kes selle kirja kirjutas ja miks peaks keegi üldse millegi sellisega tegelema aga ma võin sulle lubada, et mina seda ei teinud.'' Just seda ta tegigi, sulatas mu tunded ja mu enda veel rohkem üles. Ma ei öelnud sõnagi, lihtsalt haarasin ta enda embusesse. Panin oma väikse pea ta õlale, sulgesin vaikselt veidi märjad silmad ja olin õnnelik selle üle, mis mulle päriselt kuulub. See oli esimene pikk ja seda moodi kallistus üle pika aja võib öelda, et lausa igaviku.
''on teiega kõik korras?''küsis Kristofer, kelle siin oleku olin täielikult unustuse hõlma lasknud laskuda.
''mis sul sellest? ma olen nii kindel, et sina olidki see, kes selle kirja kirjutas või üks sinu käsilastest.'' vastas Travis veidi ärritatult.
Ka minus tekkis pisike kahtlus, sest tema oli olnud see, kes Travisest mulle head ei rääkinud, kes ühel vahetunnil ta ümber piiras ja pargis peaaegu ma ei tea, mida korda oleks saatnud.
Kõik otsad viisid end kokku ja ainus, keda oskasin sellega seostada oli tema.
Kuid miski oli kogu selle loo juures kahe silma vahele jäänud. See poiss, kes ütles mulle algusest peale, et ma ei tohi kedagi peale tema kuulda võtta ja vaid tema teab, mis on õige. Travis ja Kristofer ei andnud mulle tema kohta kunagi palju lubavat vastust. Ehk ma peaksin teda kuulama. Sellest vestlusest ei tulnud enam midagi välja väga ning me Travisega pidasime targemaks lihtsalt minema kõndima. Õues oli juba üsna hämar, mu telefon oli ennast juba välja lülitanud. Vandusin vaikselt endamisi ja panin telefoni tagasi taskusse.
''mis lahti?''küsis Travis ning jäi seisma ja vaatas mulle otsa.
''kas ma saaks sinu telefoniga oma emale helistada?mu telefoni aku on tühi ja pärast ta muretseb.'' küsisin ning näitasin talle oma välja lülitunud telefoni.
''muidugi. Sa ei pea selliseid asju küsimagi.'' vastas tema vaid ning ulatas oma lahtise telefoni mulle. Sisestasin ema numbri ja südamest loodsin, et ta pole mulle kordagi helistanud ja, et ta ei küsi, kelle numbrilt ma helistan. Mu ema asemel kõlas teisel pool telefoni toru mehe hääl. kontrollisin numbrit, kõik paistis nagu õige.
Mehe hääl muutus juba veidi kärsituks, sest polnud siiamaani ühtki sõna suust välja saanud.
''Vabandust eksisin numbriga!'' ütlesin mehele ning ei hakkanud isegi vastust ootama vaid panin kiirelt kõne kinni. Ehk ma siiski helistasin valele numbrile ja see on eksitus.
Kui Travis mu veidi ehmunud nägu nägi, haaras mu kahest randmest õrnalt kinni ja vaatas mulle küsivalt otsa. Ta sai aru, et midagi toimub. Polnud vaja küsimusi, piisas pilkudest.
''Ma helistasin oma emale või tähendab tahtsin aga vastu võttis mingi mees.''
''kindel, et see oli su ema number?'' küsis Travis küsimuse, mida olin oma peas juba selleks hetkeks korduvalt läbi lasknud.
''Jaa, muidugi olen kindel.'' vastasin veidi ärritunult. Ma ei saa aru, miks ema ei rääkinud?
Kui ma esitaks talle selle sama küsimuse siis saaks ma vastuseks midagi sellist: ''ma oleks sulle just rääkinud.'' või ''Ma ootasin lihtsalt õiget hetke!'' See oleks lihtsalt niivõrd tavapärane.
Travis tõmbas mu küljega enda vastu, toetasin oma pea vastu ta kätt. ''Ma võin su koju saata, kui sa muidugi lubad.'' pakkus ta välja ja ma arvan, et tal on õigus. Me mõlemad peaksime koju minema peale sellist pikka päeva.
Kõndisime koos minu koduni, selleni polnud pikk maa kuid piisav aeg selleks, et saime veidi rääkida iseendast. Peale seda jalutust olin veel rohkem kindel, et Travis ei kavatse midagi halba ja kõik need jutud, mis meie ümber keerlevad on valed. Koduni jõudes ja nähes, et kõik tuled on kustus ja ema autot pole maja ees oli mul tegelikult hea meel. Ma pole valmis veel tegema nägu nagu midagi poleks juhtunud. Ükskord olen ma tänulik, et ma pidevalt üksi saan olla, ükskord elus tuli see kasuks.
Sel õhtul ei oodanud ma ema, kuna ta töölt jõuab. Tundsin, et nii oleks lihtsalt parem.
