Ma ei osanud oma vaba õhtuga muud paremat teha,kui minna linna peale ja sealt mõni hea söögikoht leida. Kellegile ma mingit aru ei pidanud andma,sest nagu ikka olin ma omapäi.
Ma võtsin kõik vajaliku ja lahkusin kodust. Kuna õues oli juba üsna hämar,märkasin tänava alguses ühte kampa. Mul polnud tegelikult õrna aimu ka kas siin on üldse häid söögikohti aga ma pidin oma mõtted mujale saama. Neist möödudes poleks ma elus ees arvanud,et neid seal kohtan, oma klassikaaslasi.
''sina oled ju see uus tüdruk'' ütles üks tüdruk sealt kambast kui olin juba peaaegu lootnud, et nad ei märka mind. Ma peatusin ja ei osanud midagi öelda.
''mina olen Lota muideks, tule lähemale ma tutvustan teisi ka'' ütles see sama tüdruk,ta hääl kõlas nii pehmelt ja soojalt. Ma ei saanud lihtsalt ei öelda ja minema kõndida.
Läksin üle tee nende juurde. Lota see tüdruk näitas enda kõrval olevale poisile. Poisil olid hästi lokkis juuksed,ta oli pikemat kasvu ja ta tundus üsna röömsameelne olevat muideks ta nimi on Ashton ja ta peaks üks mu klassivendadest olema.
Tema kõrval oli Travis. Teda nähes ilmus mu näole naeratus,ma üritasin seda tagasi hoida aga asjatult. Ma usun,et kõigi meie eludes on üks selline inimene,keda vaadates tuleb naeratus suule. Sa ei pea teda kaua teadma samas võid sa tunda teda terve oma elu.
Travisel olid tumedad juuksed,mis vaevu ta kapuutsi alt välja paistsid. Ta põsed olid õrnalt kaetud tedretähnidega. Kui ta naeratas tekkisid ta suu nurkadesse lohud.
''Travist sa arvatavasti juba tead, ta on sind juba oma kaitsva tiiva alla võtnud.''ütles tüdruk ning tahtis tutvustamisega edasi minna aga Travis peatas ta.
''Kristoferi talle pole küll mõtet tutvustada.'' ütles Travis ülbelt ning naeris veidike kuni sai aru ,et on ainuke, kes naeris.
Kristofer vaid krimpsutas nägu ja tutvustas ennast ise. Ta ei jäänud oma kohale nagu kõik teised vaid lähenes mulle.
''ära kuula,mis Travis sulle minu kohta räägib. Küll sa varsti näed teda tüdrukute karjaga möödumas ja siis sind polegi enam nagu olemas'' ütles poiss seda pooleldi sosinal samal ajal ümber minu vaikselt liikudes. Poiss liikus mu selja taga ja järsku oli ta pea mu õlal.
Travis haaras uuesti mu käest tömbas mind enda poole. ''mis sul viga on? Miks sa tema siia segama pead?'' ütles Travis vihaselt. Nägin üle pika aja kedagi nii vihasena. Ma ei osanud midagi teha. Mul polnud mingisugust ettekujutust kelle poolel ma olema peaksin või keda uskuma. Samas oli kristoferi jutus midagi öiget ka. Travis ja tüdrukute kampa olen ma juba korra näinud. Õhus oli midagi nii rasket ma olin enam kui kindel, et kohe juhtub midagi, mida keegi ei soovi. Ma ei näinud pöhjust seal olemiseks. Ma naeratasin hetkeks Ashtonile ja Lotale,kes mõlemad Kristoferi ja Travist maha üritasid rahustada.
'' Homme koolis näeme, Sophia'' hõikas Travis mulle järgi.
Oleksin nii väga tahtnud talle vastata aga millegi pärast olin ma Travises veidi pettunud. Ma isegi mõista miks ma pettunud olen, sest ma isegi ei tunne teda. Ma ei tea milline ta inimese või sõbrana on. Hakkasin just oma rulale astuma,kui kuulsin selja taga kedagi enda nime hüüdmas. Peatusin ja keerasin end tuleva hääle poole. See oli Kristofer.
''küll oled sina alles kiire sammuga, kas alati?'' küsis ta veidi hingeldades ja käed puusa pannes.
''alati'' vastasin talle. Ma hakkasin edasi liikuma aga ta oli ikka mu kannul hoolimata mu kiirest sammust.
''ma korraldan reedel peol,sa oled ka kutsutud. Ma ei taha küll, et sa Travises pettuks või midagi aga ma ei taha ka, et sa näed head Travist. Sa pead nägema milline ta on.'' ütles Kristofer mulle ning nüüd ei saanud ma kohe mitte kui millegist aru.
''mis mul sellest milline ta on?'' küsisin ma talt ja jäin järsku seisma.
''sul on siin kõige suurem roll'' ütles poiss. Haaras sekundiks mu juukse salgust,libistas selle läbi sõrmede ja kadus pimedusse.
Vabandust väga aga mis roll ja mis Travise tegelik tema. Mis mul sellest. Ma ütlesin,et ma ei sobi siia maailma. Vanas maailmas oli kõik poole lihtsam.
Kuhugi sööma minek jäi ära ja ma kiirustasin koju. Koju jõudes polnud ikka ema. Nüüdseks oli õues juba täiesti pime. Ma potsatasin oma voodisse ja sulgesin silmad.
Kuulsin, kuidas keegi vaikselt mu toa ukse avab ja siis peatub. Ma avasin vaikselt oma silmad. See oli ema, ta seisis ukse lävel ja vaatas mind. Ta põskedelt voolasid alla pisarad, ta pühkis need kiirelt,kui nägi, et liigutan.
''kas ma jäin magama või?'' küsisin ma uimaselt.
'' magasid ja päris mitu tundi. Ma tulin sind just äratama,et saaksid oma asjad ära teha ja magama tagasi minna.'' ütles ema ning asetas puhtad riided mu kirjutus lauale.
Ajasin ennast voodist püsti ja vahetasin pidulikud riided tudrukate vastu.
Rohkem ma väga sellest öhtust ei mäleta, kui kergeid linasi ja pehmet kallistust,mis ema mulle enne magama minekut kinkis.
heii ma pole kindel ,kas te kõik loete seda osa siin aga kui loete siis..kui peaks juhtuma, et siin on ka vanu lugejaid ehk kes on lugenud selle raamatu teistsugust varjanti siis võtke teadmiseks ,et raamatu põhi jääb samaks ma lihtsalt teen selle raamatu oma loovtööks ja kuna see läheb trükki siis pidasin õigeks täielikult ümber kirjutada kõik. kui teil on mingeid soove või te tahaksite,et ma rõhun millegile rohkem siis andke mulle kindlasti teada. kuidas senini tundub, kas lähen samamoodi edasi?
Kõike kaunist teile!
soovib Elizaneth
