Sel õhtul uinudes lootsin, et homne päev toob endaga kaasa piisavalt jõudu, rõõmu ja kindlust. Endalegi üllatusena uinusin sel õhtul kiiresti ja ilma suuremate raskusteta.
Hommikul ärgates oligi poole parem tunne, tundsin, et olin ennast korralikult välja maganud ja uueks päevaks täielikult valmis. Valmis millekski, kuid milleks, see jääb mullegi saladuseks. Samuti tundsin, et pean kohe tundma ema sooja kallistust ja kuulma kõrvus tema kaunist ja peaaegu hõljuvat häält. Tahtsin olla nagu väike laps, kes emale sülle istub, ta juuksed oma väikeste käte vahele võtab neid paitab ja katsub ja sellest nii suurt rõõmu tunneb. Vanast harjumusest tegin voodist tõustes selle ka kohe korda. Alustasin oma päeva nii nagu iga teine. Seisatasin, et kuulda, kas ema on all ja juba tegutseb. Seal ta oligi. Kaunid lokid õlgadelt alla langemas või lausa looklemas. Minus tekkis peatamatu soov ema embuses olla ja öelda talle, kui palju ta mulle tähendab. Öelda seda talle kasvõi kolme sõnaga, ta saaks aru. Ema oli märganud mind seal niimoodi seismas ja teda jõllitamas.
''Hommikust, kullake. Tule siia hommikusöök ootab sind juba!'' sõnas ema õrnalt, kuid täpselt nii nagu ma seda olin harjunud kuulma.
Ükski hommikusöök polnud ühelgi hommikul nii hästi maitsenud, kui täna. Kõik oli täna hoopis värksem ja uuem. Kõigel oli just kui uus tähendus ja uus kuub.
''Kui ma jõudsin siis sa juba magasid.'' ütles ema täpselt siis, kui võtsin apelsini mahlast lonksu. See mahl jäi mulle peaaegu kurku kinni.
''issand, võta nüüd rahulikumalt!'' Ütles ema rahulikult ning võttis mu tühja taldriku mu eest.
''kool väsitas niivõrd ära, et ma ei jõudnud su koju tulekut ära oodata.'' Ütlesin, et ema usub ja ma ei pea mingeid muid selgitusi andma hakkama.
Selle asemel, et midagi küsida või vabandada, tõmbas ta õrnalt oma embusesse ja seda oligi vaja. Mul ega ka tal mitte polnud vaja sõnu ega vabandusi oli vaja pilku, mis sai sinust aru ja kõik.
''Sa saad hakkama ma tean seda, sa meeldisid neile juba siis, nad polnud sind veel näinud!'' Ütles ema ja lasi mind kergest embusest vabaks. Ta sõnad jäid mulle terveks päevaks pähe kõlama. Alustasin ema loodud lausete rägastikku uuesti ja uuesti aga igakord kõlas see veel saladuslikumalt ja segasemalt. Ma olin millegi osa, millest mul polnud aimugi.
Oli vahetund. Seisin oma klassikaaslaste kõrval, ma olin täna vaikne. Tahtsin kuulata, kuidas nad räägivad, millest nad räägivad ja kuidas on nende päev möödunud. Mu kõrv suutis kinni püüda vaid mu selja taga oleva poisi hariliku tera kerge kragina ja paberi lehe edasi- tagasi pööramise sahinat. Keerasin end selja taga kostuva õrna helide koosluse tekitaja poole.
See oli tema. Aron. Üks väike lokk oli ta silmade ette langenud ja püsis seal liikumatult seni kuni poiss käega läbi oma juuste tõmbas samal ajal märgates, et keegi minu sugune on teda jõllitama jäänud. Ma olin loonud endale vaimusilmas loonud nägemuse, pilgu või mõtte mulli, mis tema peast läbi käis, kui nägi mind teda jõllitamas. Nende asjadega on alati nii, et me ei saa kunagi teada, mida ta sel hetkel mõtles, mis tunne teda läbis. Kunagi.
Mu mõtte lõikas täielikult läbi kooli kell, mis kõlas, kui millegi kuulutajana või millegi kandjana. Üks heli maailmas, mis paneb meid liigutama ja asju, kas katkestama või alustama. See on kõigest üks imelik harjumus, mis meiega kaasas käib ja meid sõna otseses mõttes õpetab vastutama. Üks teise järel trügivad kõik klassi ja veavad end oma kohale. Õpetaja näol on naeratus, mida ei puhu minema isegi suurem pahameel või kuvastus. Möödunud oli tund ja kolmandaski lahutas mind vaid paar üksikut minutit.
Kätte oli jõudnud päeva kõige parem osa. Algas söögivahetund ja ühtlasi ka kõige pikem vahetund koolipäeva jooksul. Istusin koos Travise ja osade tema sõpradega sama laua taga.
Ma polnud teda terve päev ühesgi tunnis näinud vaid vahetundides minust ja Travisest mööda sähvatamas. Jutt käib loomulikult Kristoferist. Ta möödus täpselt meie lauast. Ta oli olnud just kahe jala peal, ta juuksed ja riided olid ideaalses korras ja peab mainima ta näost ei olnud võimeline isegi mina midagi välja lugema. Nägin küll, kuidas Travise jalg laua alt välja ulatus aga ma ei arvanud eal seda, et Travis midagi sellist kõigi silme ees korda saadab.
Järgmisel hetkel oligi ta sõna otseses mõttes sama madalal, kui muru. Travise jalg oli ta teele tulnud ootamatult ja ehk, kui ta isegi märkas seda jalga oli selleks juba liiga hilja. Seal ta oligi pikali maas kogu toit kandikult laiali lennanud. Sööklas oli hetkeline vaikus ja siis oli kuulda mõningaid hüüdeid,mida oli isegi minul veidi valus ja ebameeldiv kuulda, hetk hiljem läks kõik nagu vana viisi edasi.
''Ürita veel midagi ja ma näitan sulle, mis tähendab langeda ja kaotada!'' ütles Travis talle nii, et seda sai kuulda vaid see, kes oli talle lähedal. Kristofer tõusis, kui tulest. Teda ei huvitanud, et kõik teda jälgivad, filmivad ja salvestavad oma ajju selle hetke. Ta seisis seal meie ees ja ta isegi mitte ei mõelnud lahkumisele või vihast pööraseks minemisele.
''Sa tead isegi, et see mis seal kirjas oli on tõsi. Sa peaks seda endale ükskord tunnistama'' ütles Kristofer aeglaselt, iga sõna rahulikult välja hääldades.
Ma ei uskunud teda, tema rahulikus ei petnud mind ära.
''Lõpeta!'' ütlesin enne, kui olin sellest aru saanud.
''Sa ei saa inimesi sildistada või luua neid selliseks nagu nad sinu maailmas on''ütlesin samuti rahulikult. Minu arust oli see lapsik, mida nad korda saadavad.
''Ma saan, mul on selleks õigus võrreldes sinuga. Sul pole mingisugust õigust tulla siia lüüa kõigi pead segi, süvendada meisse positiivsust, sul pole õigust teha muutusi!'' Kui ta oli lõpetanud lõid kõik sõnad mind üks haaval kõhtu, näkku ja südamesse. Mõni tahtis lausa jala alt tõmmata ja mind kukutada. Travis vaikis. Ma ei teadnud, mis oli olnud enne. Mul ei ole võimet näha end ja oma mõjutusi kõrvalt. Ma ei oska näha ega jõuda selgitusele, millegi osas, mis on minu jaoks nii võõras ja pime. Ma ei leidnud väljapääsu. Sulgedes silmad oli minu ümber pimedus ja need samad sõnad lõid mind jäädavalt. Nad kumisesid ja kajasid. Sõnad, mis ei tahtnudki lahkuda, olid tulnud, et jääda mind mõjudama. Teha mulle selgeks midagi, mis pole üldsegi nii vajalik.
