Kättemaks on magus ütlevad nad kõik. Magus aga kelle jaoks? Minu kättemaks polnud magusa poolegi pigem nagu ähvarduste ja õelate naljade maitsega.
Klassist väljudes teadsin, et kui palju ma siin klassis ka jokutasin kätte saab ta mu nii või naa ja ma pidin olema valmis vastutama. Sel hetkel, kui nad minu ümber kogunesid käis minu seest läbi must miljon karjet ja emotsiooni. Nende poiste näod nad olid kõike muud, kui õnnelikud. Ma polnud kindel, milleks nad võimelised on aga murd sekundi jooksul tundus minu silmis kõik võimalik olevat. Ma olin esimest ja ma loodan viimast korda surutud selle kooli kõige pimedamasse nurka, kuna abiväge polnud lootagi.
''Tüdruk, sul on huvitavad naljad''ütles Kristofer ning lehvitas töövihikuga mu nina all.
Ma vaid neelatasin järsult ja raskelt. Ta vaid ohkas mu olematu vastuse peale ning lasi töövihikul langeda, mis töi oma korda imelikult valju heli endaga kaasa.
Kristoferi silmades süttisid leegid ning ta haaras tugevalt mu lõua enda haardesse.
Ma ehmatasin selle peale ning justkui tekitasin oma häälepaeltega mingisuguse imeliku hääle, mis ilmselt väljapoole ei kostnud.
''Ma pole sulle vist päris hästi selgeks teinud, kes olen mina ja, kes oled sina ning, mis on meie erinevus, kullake'' ütles ta mu lõuast veel kõvemini kinni hoides.
''kui, mina ütlen neile kuttidele siin sinu ümber, et nad sulle peale kooli peksa annaks siis nad teevad seda. Kui ma ütlen, et nad kannaks su eest hoolt,kaitseks ja armastaks sind siis nad teevad seda.'' ütles ta sellisel toonil nagu talle oleks liiga palju kätte antud.
''Ja ma loodan, et ma ei pea sulle meelde tuletama, et ka sina tegid seda.Allusid mulle.''ütles ta rõvedalt naerdes.
Ning hetk hiljem tundsin midagi teravat oma kõhu vastas. Mul oli selline tunne, et mu kõht pole isegi kõige kaunima kleidi jaoks nii palju sisse tõmbunud. Ma ei julgenud kopsudega hingata, sest mul oli tunne nagu sentimeeter veel ja see miski terav on mu sees.
''Sa pead lihtsalt ühte lihtsat reeglit jälgima. Ära tee rohkem lollusi, mis mulle ei meeldi'' selle lause lõpuga helises tunni kell ning ka nuga ning mu lõug olid saanud vabaks.
Tugev, kaarjas ring mu ümber vajus laiali ning kõndis kiirelt minema. Ma ei suutnud seista,kõndida veel enam joosta. Mu põlved oleks justkui murtud ning ma libisesin mööda seina alla põrandale. Ma ei hoolinud sellest, kas ma jõuan tundi, kas keegi küsib minu kohta, kas mu pinginaaber pahandab paarilise puudumise pärast või kas Travis märkab seda.
Sel hetkel oli mul küll tunne, et see auto mille alla ma peaaegu nägin võiks praegugi mööda sõitu teha ja minust lihtsalt üle sõita, mis sellest, et praeguseks oli mul juba tunne, et rong ning sada kaubikut on minust üle käinud. Koridor, mille tuled oli kustunud, süttisid nüüd järsku põlema ning koridori alguses seisis poiss. Poiss, tumedate juustega.Poiss veidi suure pusaga,mille kapuuts oli üle pea tõmmatud. Poiss veidi liiga sünge pilguga. Poiss omapärase seisakuga.Poiss, kelle nimi oli Travis.
Sammud, mille kõla kostsid üle koridori. Sulgesin silmad, et vaid samme kuulata enne, kui pidin kuulma midagi veel rohkem laostamavat. Tema hääl. Teate küll, iga jõnks ta hääles on teada, hääle tugevus ja hingamis rütm olid teada lausa unustamatud teadmised või tähelepanekud. Avasin silmad ja seal ta seisis, mitte küll täies hiilguses aga iseendana. Mitte õnneliku kuid mitte ka kurvalt. Ta lihtsalt seisis ilma ühegi tundeta. Ta silmades ei süttinud leegid.Ta suunurgad ei tõusnud ega langenud, need lihtsalt olid.
Järksu võttis ta mu kahest käest ning tõi mu samale kõrgusele nagu tema kogu see aeg olnud oli. Ta lasi mu ühel käel langeda samale kohale, kus see enne rippunud oli.
''Sa pead tundi tulema. Ära lase end käest!'' ütles ta vaid ning vedas mind enda järel teisele poole koolimaja ning käskis mul esimesena klassi siseneda.
Minus oli mingisugune rõõm või hetkeline soojus. Rõõm, millegi üle, mis mulle kunagi kuuluda ei tohi. Vabandasin tundi hilinemise pärast ning potsatasin oma kohale Lota kõrval ning otsisin vaikselt oma asjad välja. Märkasin teiste töövihikute vahelt töövihkust välja rebitud lehe ning paki tikke. Paberi nurka oli väikselt kirjutatud ''Pane see põlema ja ehk, kui tikke üle jääb siis ka iseenda''. Mu käed ja jalad hakkasid sellist asja lugedes värisema. Ja kui mul oleks olnud varnast võtta kõige väiksemgi võimalus siit põgeneda siis ma oleksin seda teinud. Tõmbasin luku kinni ning lasin kotil õrnalt mu käest langeda. Las langeb mõtlesin ma.
