Sel hetkel lootsin ma südamest, et mu vanemad võtavad aru pähe ja kõik ei lendagi kildudeks. Ma ei osanud oma vanemaid ja nende abielu piisavalt hinnata, ma uskusin, et nemad kaks ei saa kuidagi moodi lahku minna. Ma ei kartnud,ma isegi mitte ei mõelnud sellest. Samal ajal kui paljude sõprade perekonnad lagunesid mõtlesin mina, kui kahju mul neist on ja mis tunne see on, milline elu neil peale läbielatud asju on? Ma olin uudishimulik aga ei tahtnud ise selles olukorras kunagi olla.
Kuid siin ma olen. Istun oma kõige rõõmsama perekonna ees. Nad pole alustanudki ja ma juba tean, mida nad mulle öelda tahavad, mis lubadusi nad seavad ja mis kõige peamine ''sina pole selles süüdi''.
Nii asi läkski,täpi pealt. Nad olid isegi minu eest ära otsustanud kelle juures ma rohkem aega veedan ehk kes võtab mu enda hoolde. Ma ei taha ,et mitte keegi midagi sellist oma elus tunneks.kirjeldamatult õudne tunne. Sulle oleks just kui otsa ette kirjutatud ,et keegi ei taha sind sa pole enam tervik,sa pead ennast jagama kahe kõige kallima inimese vahel. Kõige raskem selle juures on see ,et sa muutud nii kohutavalt palju ja teistel on seda nii raske mõista, nad just kui panevad sulle pahaks, et sa muutud aga selles ei saa süüdistada mitte ühtegi hinge, see lihtsalt juhtub.
Terve sõidu ei teinud ma ühtegi piiksu, ma olin täielikult teises maailmas. Mu silme ette kerkivad pidevalt mälestused, kilked ja naeratused nii palju erinevaid tundeid. Ma oleksin nagu vaimselt läbi klopitud, minust poleks nagu midagi alles peale viha ja kurbuse. Kui väga tahaksin ma aega tagasi kerida ,kustutada halvad sönad ja teod, mis mu vanemate elu raskemaks tegi. Ma tahaksin neile nii väga öelda, kui väga ma neid kahte armastan.
Ma ainult tahan ja tahan ning kõige lootusetum asi kogu loo juures ongi ,et see ei juhtu mitte kunagi. Kuid minus on midagi, mis ütleb mulle, et ma saan hakkama, tulen toime ja lükkan kogu raskuse oma õlult ning just siis kui hea pool hakkab minus võitu saama laguneb kõik koost.
Sõites uue kodu poole tundsin, mida lähedamale jõuan ma uuele kodule seda kauemale jääb mu vana maailm. Ma tunnen ,et siin maailmas käib kõik hoopis teistpidi, inimesed mõistavad ja suhtlevad teistmoodi. Ma kardan ,et ma ei sobi nende sekka. Ainuke silmailu uues maailmas oli silmapiiritud karjamaad, valged mäetipud ja imeliselt särav päikene,mis siin maailmas tundub kui ainus täht mis inimestele päriselt tähtis on. Väike linnas, kus meie uus kodu on teavad siinsed inimesed palju loodusest, heast haridusest ja armastusest. Nüüd, kui aus olla siis esimene põhjus miks mu ema meile siia maja ostis on, me elame isast väga kaugel ja üleüldse oleks see koht nagu teine maailm,koht mis on klaaskupliga kaetud, kaitsustud kõige halva eest. Teiseks selles linnas on poole rohkem vaikust ja stressi, hea meile mõlemale. See kõik võib ju meeletult hästi kõlada aga ma ei suuda ikka veel lahti lasta sellest, mis oli. Meie uus kodu polnud üksinda kuskil eraldatud piirkonnas vaid võime öelda ,et linna südames. Mul läks üsna tükk aega ,et uue keskkonnaga harjuda ning kõige hullem kogu sassis lõngakera juures oli uus kool ja uued sõbrad. Kui te tunneks mind, mida te ka ehk aja vältel teete siis olen mina kõige keerukam inimene maamunal. Kui keegi mind talub siis on need mu parimad sõbrad eelmisest maailmast aga ma ei saa neid siia tuua, ma ei saa hakkama ilma sõpradeta. Samas mõtlen ma äkki siin on keegi veel keerukam kui mina, keegi, kes on tundnud sellist valu nagu mina, keegi, kes on sama üksinda kui mina. Aga eks aeg näitab.
''sa pead jääma iseendaks,esmamulje on kõige tähtsam Sophie'' hõikas ema mulle järele kui autost lahkusin. Minu sees valitses segadus. Ma seisin uue maailma ees. Kätte oli jõudnud 1.september. Olgugi, et ma teadsin kuhu ma minema pean, sest enne kui esimene koolipäev kätte oli jõudnud ,käisin ma õpikutel järgi ja kohtasin kedagi.
Tagasi päeva mil teda kohtasin. Esimene öö uues kohas polnudki nii võrd õudne, kui ma oleksin osanud arvata. Ma ärkasin vara, just kui trepist alla liueldes avasin vaikselt ukse, mis viis taga hoovi. Päike polnud veel kõrgel kuid sillerdas juba praegu nii kaunilt, et oleks võinud juba nüüd taeva hõlmade vahele vajuda ja see oleks olnud piisav. Ma tundsin ,et see päev on parem kui teised. Ma ei kavatsenud seda raisku lasta. Ma sõin oma hommikusöögi ja tundsin ,kui vajalik osa see on. Kogu selle aja tegutsesin vaikuses, mis muidugi oli mõttetu,sest hiljem tuleb välja mu ema polnudki kodus ja olin juba hommikul vara üksipäini jäetud. Ma kandsin riideid,mis polnud minulikud aga nagu ema ütles. Me peame koos keerama uue lehekülje, uus mina ja selline jama. Kui te tahate teada, kuhu ma lähen siis esiteks ma lähen uudistan linna peal ja see kellaaeg pole mitte suvaline, ma usun ,et praegu on kõige vähem inimesi liikvel, lisaks pean ma kooli minema..kõigest korraks. Ma haarasin oma rula ja seljakoti. Lukustasin ukse ja sõitsin mööda tänavat, tühja tänavat rohkem linna südamesse. Ma ei teadnud kuhu ma minna soovin, ma tahtsin leida ennast hetkest,kus ma naudin seda, mis mu ümber on. Ehk see isegi juhtus aga ma lihtsalt ei osanud seda tol hetkel märkata. Ma tuhisesin mööda majadest,mis nägid nii sarnased välja, parkidest ja puudest mis mind ümbritsesid. Ma tuhisesin mööda üksikutest autotest. Aga teda nähes ma peatusin. See juhtus kõik nagu aegluubis. Ta sõitis nii kiirelt nagu mina aga siis käis jõnksatus ja ta polnud mitte üldsegi samal kõrgusel, kui mina. Juukse salgud lendasid ta näost eemale. Tema näos oli kummaline pilk,see oli segaduses samas nägi see välja nii tavapärane. Nagu kukkuks ta igapäev sedasi. Ma peatusin, teadmata põhjust,miski mu sees ütles, et peaksin peatuma ja teda aitama.
Võtsin rula kätte ja astusin üle äärekivi tema juurde.
''oled kombes?'' küsisin ma võõralt.
''kuidas tundub,nagu olen vist'' ütles ta üsnagi positiivselt.
