Jah, ma teadsin, et sealt minema põgenemine polnud mingi väljapääs ja nad saavad meid siiski kätte. Aga sel hetkel tundus põgenemine, Traviselt käest haaramine ainus väljapääs.
Kui ma oleksin sinna tema ette seisma jäänud ja oodanud, kuidas ta reageerib poleks ma üldsegi mitte siin Aroni juures.
Ta oli selle ajaga teisest dimensioonist välja saanud, kuid ümberringi tundus ikka kõik nii segane ja kõrvades kumises hirmsalt nagu ta meile ütles.
Ta ütles, et ei taha koju minna. Ma saan temast aru ka mina ei tahaks minna isegi mitte oma pere ette, mille ees ei peaks me tundma ühtegi hirmu ega ebakindlust.
Jõudes minu juurde aitasime Aroni pikali, kuna ta pea käis hullupööra ringi ning ise läksin kööki talle vett tooma.
''Anna mulle andeks'' ütles hääl mu taga vaikselt lausa rahustavalt.
Toetasin vett täis lastud klaasi uuesti kapile ning keerasin end tema poole. Ta oli rohkem, kui lähedal. Nii lähedal, et võisin tunda ta hingamis rütmi.
''mul pole sulle midagi andestada'' vastasin samuti vaikselt peaaegu sosinal.
''Ma oleksin pidanud hakkama neile vastu ja sinu eest hoolt kandma.'' rääkis Travis ning toetus vastu seina.
''Mis vahet seal on, mis oli'' vastasin, teades, et me ei saa midagi muuta ega ette võtta seoses sellega, mis on olnud.
''Kas sina ja mina..meie võiks uuesti proovida?'' küsis ta veidi häbelikult ning pilk, mis enne oli surutud põrandale oli tõusnud nüüd üles ja see pilk seisatas vaid mu silmadel.
Ma ei pidanud välja mõtlema vaimustavaid sõna rägastikke, ei pidanud välja mõtlema, milliste sõnadega ma teda raban ja jalust tõmban. Selle jaoks oli ühe pilgu kleepumine teise pilgu külge. Tema suu nurgad tõusid üles ning tundsin kõhus sellist tunnet nagu puuri täis liblikaid lasti lahti ja nüüd nad kõik sehkeldavad oma tiibadega ning üritavad leida väljapääsu. Ma tundsin end sama aegselt maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Ma tundsin, et olles käinud läbi millegi sellise pole ükski müür liiga tugev või liiga kõrge, ükski mägi pole ületamatu ja isegi tuli tundu enam põletavat. Sirutasin oma käed ta õlgadele ning sõlmisin need ta kukla taga. Suudlesin teda kiirelt laubale ning läksin temast mööda Aroni juurde. Vaatasin veel korra selja taha, ta seisis seal, kui kivikuju aga ma teadsin, et ta mõistab.
See nägu, mis võttis mind vastu polnud mitte karvavõrdki õnnelik või rahul. Aroni sõrmede vahel oli A4 suuruses paber, mitte valge paber. See oli lennupilet. Mu silmad muutusid suureks ja ma tormasin talt seda käest rebima.
''Anna see siia, sa poleks tohtinud seda näha!'' ütlesin veidi pahaselt ning üritasin seda kätte saada.
''ütle mulle, et kuskil on tagasiotsa pilet ka'' ütles Aron nõudvalt. Kuid nähes, et olen lõpetanud üritamise ja vaikin ulatas ta paberi mulle ning vaikis samuti ja potsatas diivanile.
Murdsin paber pooleks ning peitsin selle teiste paberite alla sahtlisse. Samal hetkel astus Travis nurga tagant välja ning ma olin õnnelik, et tal polnud praegu toimuvast õrna aimugi.
Kuid sellegi poolest tagus mu süda ja pulss kohutavalt. Hirm oli, et Aron laseb mul seletada.
Aga ta vaikis.
''Palun su vesi, on sul juba parem?'' küsis Travis minust möödudes ning ulatas veeklaasi Aronile ning astus sammu tagasi minu kõrvale.
''Jah, on küll. Ma hakkan koju minema'' ütles ta tuimalt, kuid Travis ei imestunud ega pärinud, arvates, et asi on selles, mis enne aset leidis.
Mina teadsin, et Aroni pilk ei peatunud kordagi minul sel ajal, kui ta lahkus.
Travis läks koos temaga nii igajuhuks, et kindel olla. Keerasin ukse lukku ja lasin enda kopsudest välja suure ohke. Kui mu ema oleks seda kuulnud siis küsiks ta koheselt ''mis sa ohkad?'' sest seda teeb ta alati. Ja siis ma ütlen, et ma olen väsinud. Vahel olengi ma päriselt väsinud selle sõna kõige otsesemas tähenduses aga vahel näiteks nagu täna on see pigem nagu hirm, kui väsimus.
Mul on imelik komme raamatut lugedes seda teha kõva häälega, mis siis, et ma loen raamatut poole kauem, kui loeksin seda vaikides. Aga mulle meeldib sõnadega ja oma hääle tugevusega mängida. Kõva häälega ette lugedes tundub kõik poole parem ja sõnadel on sel hetkel tugevam tähedus. Osade sõnadega on nii,et kui neid mitte rõhutada või kui neid mitte välja öelda siis poleks neil sellist mõju meile inimestele.
Kasvõi viha raamatus, mõni konflikt. Kunagi pole see lugedes nii tuline, kui seda teha kõva häälega. Mängides ja rõhutades mõnda sõna rohkem, kui teist.
Selles peitubki minu jaoks raamatute võlu ja niiöelda magnet.
Jälle nagu enamikel õhtutest ei jõua ma oma ema ära oodata vaid kuulen läbi une, kuidas kellegi sammud mööda põrandat mu toale lähenevad,seisatavad mu ukse ees ning hetk hiljem avaneb toa uks ja keegi piilub ukse praost minu poole. Ma tean, et ema teeb nii alati. Mõni kord lahkub ta kiiresti teine kord aga mul on tunne,et ta oli seal pool ööd ning valvas mu und. Kuid see õhtu oli midagi teisiti sammud olid kahe kordsed ja uksest sisse tungiv valgus oli veidi suurem, kui tavaliselt ning uks sulgus mõni hetk hiljem, kui see avatud oli.
Hommikul tõustes vandusin endale, et see oli kõigest unenägu aga kui raske oli iseennast uskuma panna.
