"..vau.."
Hedwig ei osanud midagi öelda. Ta oli täiesti sõnatu. Ta oleks tahtnud seda vaadet nii grandioossete sõnadega kirjeldada kui võimalik, aga tal jäi juba vaatest üksi hing kinni.
Talle avanes vaade linnale. See oli kohutavalt ilus, sest päike oli loojumas ja taevas oli roosakas-sinakas-kollakas. Ta oli armunud. See oli kõige ilusam asi, mida Hedwigi silmad kunagi näinud olid.
Mattias muigas.
Kurat, Mattias teab, mis naistele meeldib. See muie ta suul. See tekitab hea tunde, aga samas on mul teda vastik vaadata..
Hedwig mõtles pingsalt, kuidas Mattiasega käituda. Pool neiust armastas noormeest. Teine pool tahtis poisi kohemaid perse saata.
Mattias võttis Hedwigilt ümbert kinni.
"Kuidas meeldib?"
"See...on imeline."
"Ma kuulsin, et sulle meeldivad kõrgused ja päikseloojangud. Nii et ma otsustasin, et ma toon su oma lemmikkohta."
Noored jälgisid vaikides loojangut. Kui päike oli loojunud ja Hedwigil hakkas jahe, lausus neiu:
"Ma peaks hakkama koju minema."
"Olgu. Ma saadan sind."
Nad ronisid tagasi päikesest soojale asfaltile.
Nõnda kõndisid nad vaikides päris kaua, kuni Mattias justkui tühjast õhust küsis:
" Tuleb sulle selline nimi nagu Teivel tuttav ette?"
Hedwig mõtles. Kas peaks ta rääkima tõtt?
"Ei. Kas peaks?"
"Ega sa mulle ei valeta?"
Mattiase hääl ei olnud enam pehme, see muutus aina karmimaks.
"Miks ma peaks sulle valetama?"
"Sa valetad. Ma tunnen seda su häälest."
Mattias haaras tugevalt Hedwigi õlgadest kinni.
"Sa valetad!"
Hedwigi silmadesse tungisid pisarad. Ta rabeles end Mattiase haardest lahti ja jooksis pimedusse.
YOU ARE READING
suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)
Mystery / ThrillerOn täiesti tavaline õhtu Hedwig'i õhtus. Vähemalt seni, kuni Ta avastab enda jaoks suitsiidiklubi. Mida teha, kui enam ei jaksa ja kõik on toeks, et oma retke lõpetaksid? Ja mis saab siis, kui armastus jääb teele ette? See on suitsiidiklubi. nb! fr...
