suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)

28

Hedwig ei osanud sõnumile mitte kuidagi reageerida. Tema jaoks oli terve päev olnud lihtsalt üks suur šokk. Ta pani telefoni laadima ja puges teki alla, Teivelile vastamata. Nii sai neiu paar tunnikest magada. Siiski mitte piisavalt. Neiu virgus unest kui kuulis koputusi enda aknal. Ta vaatas kella ja see oli paar minutit peale viit. Hedwig liikus tekiga akna poole ja avas selle. 

" Mis on? Ma saan aru, et me pidime homme, ehk siis täna, kokku saama, aga palun lase mul paar tundi puhata enne uusi seiklusi"

Talle vaatas vastu Mattias.

"Ei, Sa aja endale parem midagi soojemat selga ja tee ruttu, meil on kiire."
"Kes Sa oled, et mind nõnda käsutad? Ma võin uuesti magama minna kui ma tahan!"
"Ei, seekord mitte. Palun tee nüüd ruttu."

Hedwig ei viitsinud vaielda, ajas riided selga ja astus välja. 

"Kuhu me siis läheme?" küsis neiu.

"See jäta minu mureks. Ma kuulsin, et Sul on mingi eluaegne haigus? Mono...mis see oligi?"

"Mononukleoos, jah. Mis siis on sellega?" neiu sai pahaseks. Talle ei meeldinud oma haigusest rääkida.

"Palun räägi sellest lähemalt. Ma väga palun Sind."

"Nojah, kuidas ma seda rääkima peaks? See levib sülje teel, näiteks suudeldes. Kui Sul see haigus on, ei tohi Sa kunagi sporti teha, muidu läheb haigus hullemaks ja Sa satud haiglasse."

"Haiglasse? Aga jääd ellu?"

Hedwig mõtles natuke. "Ei pruugi."

Koht, kuhu noored olid jõudnud, oli üpriski tuttav. See oli sild. Just see sama sild, kus suri Stella ja kus Hedwig kohtas esimest korda Suitsiidiklubi.

Ta läks närvi.

"Miks Sa mu siia tõid, ah? Sa tead, et ma ei taha enam Suitsiidiklubiga tegemist teha ja mul on selle koha vaatamisest süda paha!"

"Palun, rahune maha ja vaata sillale."

Hedwig vaatas segaduses pilguga ettepoole ja Ta märkas liigagi tuttavat kuju. Seal oli Gregor, Suitsiidiklubi niiöelda "juht". Nagu sellest oleks olnud vähe, mehe selja tagant liikus välja Teivel.

"Miks?" olid Hedwig'i viimased sõnad enne, kui tugev valu lõi Tema pähe ja kõik pimedaks läks.