Käes oli kolmapäev, reedeni oli veel natukene aega. Hedwig koristas kokku kõik oma asjad, et tuba Tema lahkudes ikka korras oleks ja ema sinna tuppa minema ei peaks. Neiu jaoks oli raske mõelda, mida Ta vanemad tundma peaks. Kõige rohkem huvitas Teda, kuidas kõik sõbrad reageerivad. Mida teeb Mal? Kas Emily't huvitaks see või on Tal uued sõbrad ja Hedwig on Tema jaoks mälestus? See kõik ajas Hedwig'i pea valutama. Tuba oli korras. Kõik oli nagu joonlauaga paika seatud. Riided olid lapitud, raamatute pealt oli tolm pühitud. Nüüd oli puudu vaid kiri. Hedwig oli enda jaoks selgeks teinud, et ükskõik, mis ei juhtuks, peab Hedwig kirjutama kirja, et kõik küsimused saaks vastuse. Kõige olulisem oli kirjutada emale. Kindlasti tahtis Ta mainida ka Emily't selle imelise sõpruse eest. Ta tahtis vabandada kõigi ees, sest hingepõhjas valitses siiski mingi teatud süütunne.
Neiu istus laua taha ja alustas kirjutamist.
"Tere. Ma ei tea, kes selle kirja leiab, aga ma loodan, et see oled Sina, ema. Ma tahan vabandada.."
Rohkem Hedwig kirjutada ei jõudnud, sest Talle helistas võõras number.
Hedwig jälgis telefoni ja võttis selle ettevaatlikul häälel vastu.
"Hallo..?"
Ta tundis sekundi pealt ära Gregori hääle, närvlilisem kui kunagi varem.
"Suitsiidisillale. Kohe!"
Nii ajas Hedwig oma jope selga ja hüppas aknast pimedusse.
VOCÊ ESTÁ LENDO
suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)
Mistério / SuspenseOn täiesti tavaline õhtu Hedwig'i õhtus. Vähemalt seni, kuni Ta avastab enda jaoks suitsiidiklubi. Mida teha, kui enam ei jaksa ja kõik on toeks, et oma retke lõpetaksid? Ja mis saab siis, kui armastus jääb teele ette? See on suitsiidiklubi. nb! fr...
