"Rääkima? Millest..?"
Hedwig oli segaduses. Milleks kutsuda Hedwig nii kaunisse kohta, kui oli vaja rääkida tõsiseid jutte?
"Just nii, peame rääkima. Miks ma kohtasin sind alles Suitsiidiklubis? Miks ma sind varem näinud ei ole?"
"Ma kolisin siia alles aprilli algul."
Oli mai esimene päev. Aeg, kus loodus tärkab ja kõik on imeline.
"Aga miks sinusugune neiu üldse Suitsiidiklubis on?"
"Seda võiksin ma sama hästi sinu käest küsida."
"Ma võin rääkida kui sa lubad, et selgitad hiljem, kuidas jõudsid Suitsiidiklubisse."
Hedwig ohkas ja lausus: "Olgu, alusta sina, ma pean ennast koguma."
"No kui sa soovid. Mina olen olnud Suitsiidiklubis täpselt 2 nädalat."
Mattias ohkas ja oli näha, et tema silmad läigivad.
"Vabanda, sellest on raske rääkida. Igatahes, mul on suured probleemid kaelas ja ma lihtsalt ei jaksa enam. Mul on sõbrad, kes kogunevad iga laupäev kokku, nad joovad ja suitsetavad. Ka mina olin nendega. Kuid ühel hetkel mul lihtsalt viskas üle. Kas ma saan neid enda sõpradeks nimetada, kui me saime ainult 1 kord nädalas kokku ja sellel ajal olime täis?
Ühel hetkel ma ütlesin neile, et ma ei osale enam nende kokkusaamistes ja joomapidudes. Nad olid maruvihased ja nad tahavad mind maa alla taguda. Ma ei liigu tänavatel kella üheksast hommikul kuni südaööni. Siis on kindel, et neid ei ole."
Paar pisarat voolas Mattiase meresinistest silmadest. Noored kallistasid ja Mattias jätkas:
"Aga nüüd on sinu kord rääkida. Mis on sinu lugu?"
ESTÁS LEYENDO
suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)
Misterio / SuspensoOn täiesti tavaline õhtu Hedwig'i õhtus. Vähemalt seni, kuni Ta avastab enda jaoks suitsiidiklubi. Mida teha, kui enam ei jaksa ja kõik on toeks, et oma retke lõpetaksid? Ja mis saab siis, kui armastus jääb teele ette? See on suitsiidiklubi. nb! fr...
