Mattias seisis. Näoga Hedwigi poole. Ta vaatas neiut pika pilguga varbaotstest pealaeni.
"Hakkame parem minema. Meil ei ole kaua aega."
Hedwig pidi olema üpriski ärkvel, et Mattiasega sammu pidada, sest noormees kõndis ebatavaliselt kiirel sammul. Nad kõndisid üha sügavamale ja sügavamale linnaossa, mis tundus Neiule võõras. Ta ei olnud kunagi selles linnaosas käinud, sest koht oli tuntud getode asula.
Korraga jäi Mattias seisma ja vaatas närvilisel pilgul majade poole.
"Me peame minema sinna." Mattias osutas kõrge tumeda maja poole. Noored astusid majja, üritades vältida kriiksuvat ust, mis kippus vanade majade viga olema. Nad sammusid mööda kivitreppi ülespoole. Hedwig vaatas ringi. Kunagi seinu katnud roheline värv oli tugevalt maha koorunud. Kõikjal maas vedelesid paberid. Õhus oli tunda vere lõhna. Hedwig astus esimesse ettejuhtuvasse tuppa. Põrand oli täis uimasteid. Hedwigil hakkas sellest kõigest pea ringi käima ja ta lausus:
"Tead, ma peaksin minema hakkama. Sellised kohad ei ole just minu teema."
"Oota." Mattias haaras neiu käe ja viis ta veel kõrgemale.
See, mida Hedwig nägi, ei oleks osanud ta eales ette kujutada.
YOU ARE READING
suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)
Mystery / ThrillerOn täiesti tavaline õhtu Hedwig'i õhtus. Vähemalt seni, kuni Ta avastab enda jaoks suitsiidiklubi. Mida teha, kui enam ei jaksa ja kõik on toeks, et oma retke lõpetaksid? Ja mis saab siis, kui armastus jääb teele ette? See on suitsiidiklubi. nb! fr...
