32

170 34 0
                                    

Seljas hommikumantel, kõndis Hedwig oma tuppa. Ta kammis oma märgi juukseid ja mõtles kõigele, mis öösel juhtus. Käes oli teisipäev, seega oli reedeni veel aega. Kas tõesti olekski aeg see lõpetada? Kas nüüd, peale kõike seda aega oligi Hedwigi aeg siin maailmas läbi? Ta mõtles kõigele. Ajast, kui alles istus oma toas ja leidis klubi. Kuni selle ajani, kus Ta praegu siin istus ja oma saatust ootas. Mis kõik oli selle ajaga juhtunud. Mis oli Tema ja Mattiase vahel. Või Tema ja Mal'i. Ta polnud Mal'i sellest ajast näinud kui nad mäel olid. Kus Mattias üldse oli ja millal Tema kord on?
Seda oli õudne mõelda, kui kiiresti aeg oli läinud ja oli imelik mõelda, mis oleks saanud kui Ta poleks suitsiidiklubi leidnud. Hedwig polnud ammu kellegagi peale Suiitsiidiklubi liikmete suhelnudki. Viimane kord kui neiu oma kunagiste sõpradega suhtles, oligi peol. Ta polnud suhelnud isegi Emilyga, sest Suitsiidiklubi oli terve Tema aja võtnud. Ta ei kujutanud ettegi, mida nad teha võiksid, eraelu oli Hedwig'i jaoks ammu kadunud. Sellele mõeldes jäi Hedwig sügavasse unne.

suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)Où les histoires vivent. Découvrez maintenant