Mattias vaatas Hedwig'i poole. Tal olid sügavhallid silmad, kastanpruunid juuksed ja tema paremale põsele tekkis naeratades lohk. Ta oli nii kaunis. Ja see pilk tema silmades. Särav pilk, mis vaatas vaadet linnale samamoodi nagu väike laps oma uut lemmiklooma.
"Kell on kaheksa. Me peaks hakkama liikuma." Lausus Mattias lõpuks.
Nad tõusid püsti. Hedwig hakkas kõndima raja poole, mis viis neid metsast läbi kui ta tundis, kuidas kätepaar tema seljast kõhuni voolas ja neiult ümbert kinni võttis. Nad vaatasid veel nõnda paar minutit vaadet. See kõik oli nauditav, kes ei oleks õnnelik, kui kutt kallistaks teda selja tagant?
Nad olid kahekesi Hedwigi tänaval.
Nad olid terve tee kõndinud käest kinni, lausumata ühtegi sõna, vahetades ainult pilke ning naeratusi.
"Millal ma sind uuesti näen?" Mattias tõstis Hedwig'i juuksesalgu tema kõrva taha.
"Helista mulle."
Nende sõnadega tuli Hedwig'i huulile muie ja ta ronis akna kaudu oma tuppa.
BINABASA MO ANG
suitsiidiklubi. (ÜMBERKIRJUTAMISEL)
Mystery / ThrillerOn täiesti tavaline õhtu Hedwig'i õhtus. Vähemalt seni, kuni Ta avastab enda jaoks suitsiidiklubi. Mida teha, kui enam ei jaksa ja kõik on toeks, et oma retke lõpetaksid? Ja mis saab siis, kui armastus jääb teele ette? See on suitsiidiklubi. nb! fr...
