Endless Sadness Osa 6

922 57 3
                                    

Läksin majja...

"Oi, kes tagasi jõudis" ütles Jessica mind tervitama tulles.

"Tere sullegi!" naeratasin.

"Kes see ülemõistuse kena poiss oli?" küsis Jessica silmi punnitades.

"Kas sa jälgid mind? Aknast? Jessica?" 

"Ei ei. Sellist asja lihtsalt peab piiluma" ütles ta naerdes

Vahel ma mõtlen, et Jessica küll juba üle kahekümne olla ei saa. Vaevalt 15 võtab välja vist.

"See oli Daniel. Me eile tutvusime. Me oleme sõbrad, ära sa looda midagi" sõnasin veel ja läksin üles oma tuppa.

Oeh homme on ju esmaspäev ja peab tagasi sinna zombie´sid täis kooli minema. Need inimesed on seal kõik nii tuimad ja hallid. Kõik käivad sarnaselt riides. Kas inimesed ei julge siis näidata enda iseloomu ja riietuda selle kohaselt? Nii igav. 

Hakkasin kodutöid tegema. Matemaatikas 5 ülesannet. See oli tappev. Miks matemaatika ise oma probleeme lahendada ei suuda? Igaüks peab ikka enda eest ju seisma. Ma vihkasin matemaatika tundi nii hullult, et ma soovisin ta ära tappa. 

Minu lemmiktund oli ajalugu. Jah, te mõtlete, et ma olen päris totakas. Aga tegelikult võin ajalugu väga huvitav olla. Kõik, mis kunagi juhtunud oli, on minu jaoks põnev. 

***

Kodutööd olid tehtud. Ma otsustasin end premeerida ja läksin alla kööki. Võtsin külmkappist ühe kohukese ja sõin selle umbes kahe ampsuga ära?

Jessica oli vist poodi läinud, sest ma ei näinud teda kusagil. Ma läksin tagasi ülesse ja ühendasin telefoni kõlaritega. Ma otsustasin hoopis teise maailma põgeneda. 

Muusika ja Tants. Mmm need olid mu suured kired. 

Vahetasin riided mugavamate vastu ja alustasin soojendamist. Liigutasin oma keha muusika rütmis ja venitasin end. Ma tahtsin tulevikus tantsijaks saada aga ma pidin selleks kõvasti pingutama. Väiksest saati olen käinud iluvõimlemises, nii et paindumisega mul probleeme pole.

Ma olen alati oma kavad ise välja mõelnud ja Melany kontrollis neid. Aga pärast vanemate surma ei jõua me eratreeneri eest maksta. Ma pean nüüd ise hakkama saama. Augustis on katsed ja ma kavatsen kooli sisse saada. 

Tantsisin läbi mõned oma vanad kavad ja seejärel olles higine läksin vannituppa pesema. 

Pestud. Panin end riide, kammisin juuksed ja sidusin need hobusesabasse. Läksin alla, et midagi süüa. Kõht oli kohutavalt tühi, see korises. Ma arvan, et mu kõhus oli koletis, kellel oli kõht tühi. Nii ta seal möirgas oma toitu oodates. 

Jessica oli koju jõudnud, sest köögis oli taevalik lõhn. Pizza! Mu lemmik! Ja veel isetehtud! 

Tõstsin endale hiigelasliku tüki ja valasin endale piima. Oh see oli taevalik! 

"Ma oleksin pidanud vist 3 plaaditäit veel tegema, et sulle sellest jaguks" ütles Jessica mind norides.

"Pff. No jah! Ma ka ei saa aru miks sa selle peale ei tulnud"  ütlesin, tänasin pizza eest ja läksin tagasi oma tuppa. Hakkasin raamatut lugema.

*** 

Hommikul kui telefoni äratuskell lõugama hakkas sain ma aru, et olin raamatut lugedes magama jäänud. 

Võtsin telefoni lülitasin äratuskella tirina välja ja märkasin, et mulle oli sõnum...

Hei hei! Tänan kõiki, kes viitsivad lugeda! Loodan, et nädalavahetusel saan rohkem kirjutada! 

Kommenteerige ka mis meeldib ja mis ei meeldi! 

Endless Sadness  (Eesti Keeles)Where stories live. Discover now