Avasin ukse ja seal seisis Alice. "Mida sul vaja on?" küsisin tõrksalt. Ta vaatas mind ülevalt alla, pealaest varbani ja ütles siis ülbelt: "Ma unustasin kunagi oma iPadi laadija siia. Ma kasutasin siiani ema oma, aga ta sõitis ära. Ma tahaksin seda tagasi." Muidugi, ta laadija. Ma teadsin täpselt kus see on. "Oota, ma käin üleval ja toon sulle selle," ütlesin ja panin ukse kinni. Sõitsin tasakesi ja aeglaselt üles, läksin oma tuppa ja otsisin sahtlist laadija ja käärid. Lõikasin juhtme pooleks. Võtsin laadija pihku ja sõitsin alla tagasi. Läksin ukse juurde avasin selle, ulatasin talle juhtme ja ütlesin: "Palun siin on sinu laadija. Paistab, et ta on invaliid nüüd, enam sul teda kindlasti pole vaja. Head aega" naeratasin ja lõin ukse kinni.
On alles bitch, mõtlesin ma. Kui midagi on katki tuleb see alati ära visata, mitte püüda parandada. Sellega seoses tuli mulle meelde Daniel. Ma olin oma sõnadega talle kohutavalt haiget teinud ja kahetsesin seda nüüd. Läksin diivani juurde ja võtsin telefoni. Valisin Danieli numbri ja lasin kutsuda. Ta vastas. "Tere!" ütlesin. "Tere, Elisabeth," vastas ta. "Ma tahaksin sinuga rääkida. Palun, kas sa tuleksid siia?" palusin teda. "Kohe?" küsis ta. "Kui sa ei saa siis pole hullu," vastasin. "Ei ei, ma saan küll. Ma sõidan siis sinna," ütles ta. "Näeme," jõudsin veel öelda kui kõne katkes. Ootasin paar minutit ja siis helises uksekell. "Tule sisse!" hõikasin. Ta astus uksest sisse. Ma pean ära mainima, et ta nägi välja kohutavalt hea. Ta juuksed olid alati perfektselt sätitud ja ta lõhnas meeletult hästi. Ma naeratasin õrnalt talle. Ta võttis jalanõud ära ja tuli diivanile istuma.
"Juhtus midagi?" küsis ta kohe. "Ei, ma lihtsalt tahtsin vabandust paluda. Ma ei tahtnud sulle haiget teha ega sind kuidagi solvata," ütlesin. "Sa muretsesid sellepärast?" küsisin. "Jah," vastas ta. "Ma tean, et seal kuskil on peidus see vana Elisabeth, kellese mina armusin. Nüüd on siin aga Elisabeth, kes on väsinud ja liiga palju haiget saanud. Sa oled kurnatud, aga tugev. Ma ei tea, kas ma seda vana Elisabethi enam kunagi näen aga loota võib. " ütles ta tehes pausi. "Sa ei peaks minu pärast muretsema vaid laskma end aidata." Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja need tikkusid mulle silma. Algas võidusõit, kes enne mööda põske alla jõudis. Daniel tõusis püsti, tuli minu juurde, võttis ühe kaega mu käte alt ja teisega jalgadest ning tõstis mind koos temaga diivanile. Ta kallistas mind tugevalt. Ma ei tahtnud, et ta mind aitaks aga olgem ausad ma vajasin teda. Ma vajasin seda kallistust. Ma tean, et ta ei jäta mind. Ta on lõpuni minuga, mis tahes ka juhtuks.
"Oh Elisabeth," sosistas ta. "Ma soovin, et ma saaks aega tagasi keerata ja kõik teisiti teha. Ma soovin, et ma saaks sinuga uuesti kohtuda ja kaista sind. Ma sooviks kõike nii palju. Ma sooviks, et sa oleksid õnnelik. Ma sooviks enam mitte kunagi su pisaraid näha. Ma sooviks kõik tolmuks teha, kes sulle haiget püüavad teha. Jah ma tahaks su Prints Valgel Hobusel olla. Ma võiksin su tornist päästa ja siis õnnelikult elu lõpuni elada." Ta tõmbas mind tugevamini enda vastu ja ma rappusin nuuksudes. "Mina ka," suutsin öelda. Seal me siis olime. Diivanil, üksteise kaisus, mina nutmas tema õlal. Nagu muinasjutt.
Lühike ma tean ja, aga ma ei suutnud rohkem kirjutada. Ma mega väsinud. Täna oli ujumine ja kaheksa tundi. Loodan, et ikka meeldis ja kõik kindlasti täna 20.30 "Üksinda Kodus" vaatama.
Kommenteerige ja Vote´ige ka! :)
