"Alustame!" ütles kohtunik, "Palun süüpinki tuua Dave Devlin,"
Käeraudades mehe nimi oli Dave. Ta tõusis püsti ja politseinik juhatas ta istuma.
"Niisiis. Dave, teie algatasite äri, kus te müüte meestele seksuaalteenuseid raha eest. On see tõsi?" küsis, keegi võõras naine sammudes edasi-tagasi.
"Jah," vastas Dave.
Ja nii see jätkus, ta võttis süü enda peale ja andis kaasosaliste nimed ka. Meie võitsime ja kõik tüdrukud said võrdse summa, mille Dave pidi meile maksma. Peale kohust sõidutas Jessica mind hotelli. Sõitsime liftiga üles ja pakkisime asjad kokku. Mul oli natuke parem juba olla, sest süüdlane saadi kätte, kui see ei muutnud eriti midagi. See ei muutnud juhtunud olematuks. Jessica tellis takso ja me ootasime seda hotelli ees, mis mõne hetke pärast saabus. Jessica aitas mind autosse istuma ja taksojuht pani mu ratastooli mu kõrvale.
Sõitsime lennujaama, ostsime lennupiletid ja ootasime lennukit. Läksime toolide juurde, Jessica istus toolile ja ohkas. Tal oli kindlasti raske, kuid tal polnud aimugi, mis minuga toimus. Lennuk saabus varsti ja üks lahke meesterahvas tassis mind trepist üles istuma. Tänasin teda ja Jessica tuli ratastooli ja kotiga järgi. Terve lennu ma magasin ja kui ma viimaks silmad otsustasin avada olime kohale jõudnud ja käes oli öö. Sama meesterahvas aitas mu lennukilt maha ja me sõitsime taksoga koju. Koduni ei rääkinud ma ühtegi sõna. Millest mul oli rääkida? Kõik oli nii mõttetu? Kodu oli mõttetu. Elu oli mõttetu. Usaldamine on mõttetu.
Jessica maksis taksojuhile arve ja aitas mind ratastooli. Ta upitas mind ratastooliga kuidagi majaesistest treppidest üles ja avas siis ukse võtmega. Tänase öö pidin diivanil magama kuni Jessica otsustab, mis treppidega saab ja kuidas ma liikuma hakkan. Jessica tegi mulle voodi diivanile ja ma pugesin teki alla. Jäin koheselt magama. Järgmised kolm päeva vedelesin diivanil ja ei söönud mitte midagi. Jessica kulutas veerandi rahast ratastooli trepiliftile. Ma pean ratastooliga ühe aluse peale sõitma, selle sisse lülitama ja siis üles sõitma.
Neljanda päeva hommikul äratas Jessica mind üles.
"Lõpeta ära, Elisabeth!", ütles ta, "Sa pead sööma, kohe! Tule sööma nüüd."
"Kuidas? Kuidas ma sööma tulen? Kõnnin või? Rooman? Hõljun?Lendan?" ma lausa karjusin ta peale. Kuulsime välisukse taga kolistamist. Jessica läks ukse juurde ja avas selle pärani. Teil on kolm võimalust arvata, kes seal oli. Ei seal ei olnud varajane jõuluvana. Daniel oli käpukil, õllepudel käes.
"Elisabeth, elisabeth. Kuule," pomises ta.
Ma upitasin end ratastooli ja sõitsin ukse juurde. Lõin selle pauguga kinni ja jätsin Danieli sinna vedelema. Las magab kaineks ja läheb siis koju. Ma ei taha teda näha. Ma ei taha kedagi näha. Ma tahaks elu lõpuni magada või kohe praegu surra. Kas teate seda tunnet kui sa tahaksid kõik inimesed maailmas maha lüüa? Jah, mina ka mitte, sest ma ei tahaks neid maha lüüa, ma tahaks nad põlema panna. Ma soovin, et ma poleks kunagi sündinudki.
Ema, isa mul on kahju, et teil selline tütar on. Tütar, kes lasi end ära kasutada, kes ei ole mitte keegi. Ma otsustasin uut trepi leiutist katsetada. Sõitsin platformile ja lülitasin nuppu. Hea küll, ma oleks jõudnud selle ajaga vist poes ära käia kui ma lõpuks üles jõudsin. Läksin enda tuppa, avasin enda koolisahtli. Oh kool hakkab ka varsti, kõigest poolteist kuud veel. Võtsin sahtlist paberinoa, läksin oma riidekapi juurde avasin uksed ja ronisin sisse. Ma ei tahtnud, et keegi mind näeb. Kuulsin alt kolistamist, ega mitte Daniel. Keerasin käised üles ja surusin terava noatera vastu kätt. Tegin ühe... neli... kuus lõiget kui äkki kuulsin toas kolistamist. Kurat Daniel on üles tulnud.
"Elisabeth," sosistas ta. "Kus sa oled?" küsis. Ma nuuksatasin, kurat mu ratastool oli ju kapi ees. Ta sammud lähenesid. Ma tõmbasin veel paar sügavamat haava kui ta kapiuksed avas.
"Elisabeth!" röögatas ta. "Mida sa küll teinud oled?" ta püüdis mu käest nuga haarata, kuid ma surusin selle omale kõvasti pihku. Nii tugevasti, et see sisse lõikas. Tunne oli meeletult hea.
"Elisabeth, palun ei," ütles ta mu ette kükitades. "Elisabeth, palun anna nuga mulle," ta silmast valgusid pisarad. Ma viskasin noa teise toa nurka ja hakkasin naerma. Jessica tuli sisse ja karjatas.
"Ei, ei ei. Elisabeth, mida sa teinud oled?" ta paanitses. Ta jooksis toast välja ja saabus tagasi hulga vati, lappide ja sidemetega.
"Mida ma teinud olen? Litsiks olen saanud!" naersin, kuid ma ei suutnud rohkem teeselda. Hakkasin nutma ja püüdsin end kätega kapist välja vingerdada, kuid see ei õnnestunud. Mu käed olid verised ja nõrgad. Ma kukkusin kõhuli ja lamasin seal. Jessica põlvitas minu ette ja üritas peatada verd, mis mu haavadest jooksis.
"Helista kiirabisse, Daniel!" karjus ta Danielile. Daniel võttis telefoni taskust.
"Mis number on?" küsis ta. Hakkasin selle peale naerma.
"911!" karjus Jessica talle. Daniel valis numbri ja lasi kutsuda.
"Palun... Oota, keda vaja on?" küsis ta Jessicalt. Jessica vihastas ja haaras telefoni. "Palun kiirabi, Lane´i tänavale maja nr 36. Jah.. jah, ta on kaotanud palju verd. Jah, olgu." lõpetas ta kõne.
Palun mitte haiglasse. Ma lootsin nii väga, et kiirabi jääb hiljaks, et nad ei jõua. Maavärin võiks tulla ja nad ei saa mind päästma tulla. Mulle pole vaja päästjat, palun laske mul surra. Ma lähen ära ja teil pole enam muresi. Laske mul minna, laske mul surra.
Jessica üritas meeleheitlikult haavadest voolavat verd peatada ja Daniel vahtis lihtsalt mind nagu hullumajast põgeniku.
"Elisabeth, mul on kahju. Anna andeks, palun?" ütles ta. Hakkasin veel rohkem nutma.
Surm, mida sa ootad? Kas ma pole siis ahvatlev? Kas sa ei taha mind ära viia? Kas sa ei tahaks mind enda kaissu võtta? Kas sa ei tahaks mind endale saada? Kas sa ei tahaks mind siit õudusunenäost ära viia? Pehmesse pimedusse, kus saaksid igavesti magada. Palun surm, mida sa ootad?
"Mida sa ootad?" karjusin nii kõvasti kui suutsin. "Mida sa ootad? Miks ma ei sure? Tule, võta mind kaasa! Tule, võta min..." ma ei suutnud lauset lõpetada, sest pisarad lämmatasid mu hääle.
Palun viige mind ära. Visake mind alla. Uputage mind ära. Tulistage mind. Kägistage mind. Palun, tehke midaiganes...
Selline osa siis täna. Tuli veidi lohakas, sest ma olen kohutavalt väsinud ja eile ma ka ei jõudnud kirjutada.
Vote´ige ja kommenteerige palun!
