Ta surus oma mesimagusad huuled minu omadele. Me liikusime samas rütmis. Tundus, et kõik on perfektne. Meie huuled sobitusid ideaalselt üksteisega nagu valatult. Ta tõmbus eemale.
"Mis see oli?" küsisin naeratades
"Enne kui ma su lõplikult tööandjale üle annan pidin seda proovima. Tõtt öelda, olen juba seda ammu teha tahtnud, esimesest päevast peale. Kuid ma ei tahtnud liiga pealetükkiv olla" ütles ta häbelikult.
Ma ei öelnud selle peale midagi vaid punastasin ja vaatasin maha.
Daniel alustas, "Ma viin su nüüd koju. Sa oled kindlasti väsinud"
Tõusime püsti, voltisin oma teki kokku ja viisin selle autosse. Ta sekeldas veel midagi ja istus ka autosse.
Me sõitsime tagasi vaikides. Ma ei teadnud miks, aga ma ei öelnud midagi. Otsutasin, et teen vaikusele lõpu.
"Mul oli täna väga tore. Aitäh sulle!"manasin nöole "olen rõõmus" naeratuse. Mul olid naeratustel omad nimed, oli kurb naeratus, rõõmus, vihane, pettunud, aga üht naeratust ma vihkasin - teeseldud naeratus. See oli lihtsalt üle mõistuse võlts.
"Minul oli ka. Pole tänu väärt!" ütles ta, mind mõttetest äratades.
Me olime linna jõudnud ja minu maja polnud enam kaugel. Kui olime kohale jõudnud avas ta mulle ukse. Tänasin teda ja astusin välja.
"Head ööd, Elisabeth!" ütles ta mulle järele vaadates.
"Head ööd, Daniel!" vastasin talle uksest sisse minnes ja talle lehvitades. Ta käivitas auto ja sõitis ära.
***
Me oleme nüüd Danieliga käinud 6 kuud ja kõik teadsid seda. Alice oli ka lõpuks Danieliga leppinud. Nädal veel ja eelviimane klass on lõpule saadud. Viimasel nädalal õnneks ei õpi me enam midagi.
Laupäeval on lõpupidu. Me leppisime Danieliga kokku, et lähme koos.
Järgmised 5 päeva möödusid kiiresti. Käes oli laupäev. Hommikul kui ärkasin sõin hommikusöögi ja edasised tunnid me tegime Jessicaga kogu majas suurpuhastust. Me vist koristasime iga väiksemagi nurga ära. Me teeme seda iga kuu koos. See on nagu meie traditsioon juba.
Kella viieks saime asjadega valmis. Jessica tegi ahjus makaronivormi ja me sõime lõunat. Mul oli piisavalt aega, et käia pesemas, end korda teha ja Danieliga kokku saada.
Kuulsin telefoni helinat ja jooksin ülesse, et see enne kutsumise lõppemist vastu võtta. Ma jõudsin! Helistajaks oli Daniel.
Ma võtsin vastu. " Ja Daniel!"
"Kuule, ma ei saa täna sinuga koos peole tulla. Mul on kahju" ütles ta kurvalt.
"Miks?" küsisin, tehes igasuguseid imelikke poose/harjutusi voodi peal.
"Mu vanaemal on täna sünnipäev. Ma arvan, et see on tähtsam kui see pidu. Anna andeks" ütles ta
"Ei, pole hullu. Ma saan aru. Ma ju ei pea sinna minema, ma võin sinuga kaasa tulla" pakkusin välja.
"Ei. Mine sina peole. Ma saan hakkama. Pealegi sa ootasid seda ju nii kaua" ütles ta
"Oled kindel?" küsisin, et veenduda.
"Jah. Naudi pidu ja ole kallis. Palun mine siis ikka koju!" ütles ta hüvasti jättes
"Olgu. Näeme siis millalgi" ütlesin kõne lõpetades.
Ma olin natuke kurb, et Daniel ei saanud tulla. Ma otsustasin pesema minna, et kogu see tänane tuuseldus maha pesta. Võtsin kapist rätiku ning läksin vannituppa. Lasin kuumal veel voolata üle kogu keha. Uskuge mind see on nii lõõgastav.
Peale pesemist kuivatasin end, keerasin juuksed rätikusse ja panin puhta pesu selga. Otsustasin panna selga kleidi ja sukapüksid. Võtsin kapist riided ja panin end riidesse. Võtsin rätiku lahti ja föönitasin peegli ees juukseid kuni need veel rohkem lokki tõmbusid.
Otsustasin mitte üle dramatiseerida ja panna ainult ripsmedušši. Võtsin koti ja läksin alla. Seal polnud kedagi.
"Jessica," hüüdsin "Ma lähen nüüd!"
Ta tuli trepile. "Okei, käitu ilusti ja ei mingeid lollusi" ütles ta oma õpetussõnu peale lugedes. Läksin koridori vaatasin viimast korda veel end peeglist kui mulle jäi kapil olev pilt silma. Mina, ema ja isa istumas diivanil. See oli tehtud kui ma olin neljateistkümnene. Ma igatsesin neid aga ma ei palunud kellegi haletsust. See oli juhtunud ja ma ei saa aega tagasi keerata, ma ei saa midagi muuta. Mul tuleb sellega leppida.
Panin jalga kingad ja astusin uksest välja. hõigates veel tsau Jessicale. Pidu toimus ühe paralleelklassi poisi suvilas.
Algsete plaanide järgi pidime Danieliga autoga minema kuid nüüd pean jalgsi minema. Kõndisin suvilasse peaaegu 10 minutit. Kui kohale jõudsin oli siin juba paksult rahvast. Muidugi polnud siin ainult üheteistkümnendad vaid igasugust rahvast. Otsisin Alice´i üles. Võite kolm korda arvata kust ma ta leidsin. Õige! Diivanilt poiste kaisust.
"Hei Alice!" ütlesin kui ta mind märkas.
"Sa tulidki! Poisid, see on minu sõbranna Elisabeth." tutvustas ta mind neile. Lehvitasin neile ja Alice tõusis püsti.
"Elisabeth, tule ma sebin sulle ka ühe kuti siit." ütles ta mind tirides.Ma vabanesin tema haardest ja ütlesin, "Ei, aitäh aga mul on juba poiss. Daniel! Mäletad?"
"Ah tema! Unusta ta, teda pole ju siin" ütles ta üritades uuesti mind poiste juurde sikutada. Ma kõndisin lihtsalt minema. Mida ta minust arvab? Ma pole selline nagu tema. Mina kavatsesin Danielile truuks jääda, mis tahes juhtub.
Pekki! Jason oli ka siia peole trüginud. Miks ometi alati on ka tema igal peol kus minagi? Ta tuli minu juurde ja ütleme, et ta oli vägagi purjus.
"Hei Elisabeth! Tule tantsime" karjus ta üle muusika. Ta pani oma käed ümber minu ja hakkas muusika saatel liikuma mu vastas. Tõukasin ta eemale ja kõndisin minema. Ta järgnes mulle.
"Mh, ole nüüd Elisabeth. Kas sa ei mäleta kui lõbus meil kunagi oli?" küsis ta
"Ei, mine ära!" karjusin talle. Ta keeldus ja üritas minuga tantsida kui seda sai üldse tantsimiseks nimetada. Ta ei lasknud mind lahti vaid hõõrus end minu vastu. Ma karjusin talle igasuguseid sõnu kuni märkasin, et meie ees seisab võõras poiss.
"Jason. Lase see tüdruk lahti ja mine ära" ütles võõras poiss. Jason imekombel tegigi nii. Ma märkasin teda veel meie ümber paar korda tiirutamas.
"Aitäh!" tänasin poissi. Ta situtas käe, "Mina olen Carl" tutvustas ta end. "Mina olen Elisabeth" surusime käsi.
Me vestlesime veel natuke kuid mul ei olnud erilist tuju enam siia jääda.
"Ma hakkan vist ära minema."
"Juba?" küsis ta
"Jah, olen veidi väsinud ka" naeratasin.
Ta tõusis püsti ja ma kallistasin teda tänades teda. Käis välgusähvatus, keegi tegi jälle vist endast Facebooki pilte. Jätsime hüvasti ja ma hakkasin minema...
1000 sõna! Otsustasin teha pikema seekord. Eelmised osad on kõik olnud 500 ringis. Jah, nad suudlesid Danieliga! :D Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeee :D
