Viskasin end magamiskotile pikali ning ohkasin. Võtsin kotist šokolaadi ja võtsin sellest ampsu. Tundsin telefoni vibreerimas. Otsisin selle kotist üles, Daniel helistab. Võtan vastu. "Jaaa!" "Kus sa oled, Elisabeth?" küsis Daniel. "Seal, kus sina ei ole," vastasin. "Lõpeta ära, Elisabeth," ütles ta vihaselt. "Ma pole midagi teinudki," vastasin. "Ütle palun, kus sa oled ja ma tulen sulle järgi," ütles ta ohkega. "Ei," vastasin, "Te võite nüüd kahekesi Jessicaga pidu panna, saite ju minust lõpuks lahti. Pole kedagi, kes oma ratastooliga ees koperdab ja kes on litsimajast tulnud. Pole kedagi seal, kes oleks üleliigne. Head aega!" ütlesin ja lõpetasin kõne. Daniel helistas uuesti ja uuesti ning saatis paar sõnumit. Lülitasin telefoni välja.
Uinusin. Ärkasin hommikul krabistamise peale. Keegi oli seal väljas. Ma tõusin põlvedele. Ma tõusin põlvedele? Mida? Katsusin oma reisi ja ma tundsin neid. Pistsin pea telgiuksest välja ja vaatasin ringi. Kõigest kass uitas ringi ja krabistas lehtedega. Panin jalanõud jalga ning läksin välja rohule. Ma püüdsin püsti tõusta, kuid edutult. Liikusin puu juurde, ning haarasin oksast ning vinnasin end jalule. Ma seisan! Ma seisan! HAHA! Ma suudan seista. Ooh! Kuid mitte kauaks. Jalgades polnud piisavalt jõudu, et nii pikalt seista. Proovisin uuesti püsti tõusta. Seisin ja kukkusin, seisin ja langesin. Jätkasin seda nii kaua kuni suutsin pikalt juba seista. Hoidsin tugevalt ikka kätega oksast kinni ja püüdsin jalgu liigutada. Tegin esimese sammu paremale ning siis järgmise, tagasi vasakule. Ma olin tubli. Kordasin samme ja lõpuks oli mul piisavalt julgust, et puust lahti lasta. Ma kukkusin maha ja lõin põlve vastu puujuurt.
Tõusin püsti ja seekord ilma puu abita. Jalg oli pisut valus, kuid sain hakkama. Võtsin õrnalt ühe käega puust kinni ja astusin siis sammu. Jalg tudises, kuid seisin siiani püsti. Tegin teise sammu ja kolmanda. Neljanda juba ilma puu abita. Ettevaatlikult ka viienda. Olin juba enesekindlam ja astusin veel mõned sammud. Haarasin maast jämeda oksa, et end sinna toetada. See oli imeline tunne. Kõhus lendasid liblikad. See on midagi uut. See oleks selline tunne, et olen alles beebi ja õpin alles kõndima. See on vaimustav. Jalutasin nagu vanamutike kepiga mööda metsa. Otsustasin teha puhkuse ja midagi süüa. Pugesin telki ja jätsin oksa ratastoolile toetuma. Lülitasin telefoni sisse, et kella vaadata. Kell oli kolm. Võtsin kotist šokolaadi batooni, küpsiseid ja mahla. Pistsin esimesena küpsised ja mahla nahka ja siis šokolaadi. Kõht oli küll nüüd täis. Pikutasin veidi ning läksin siis jälle välja kõndimist harjutama.
Võis öelda, et varsti ma enam seda toigast ei vajanud. Kõndimine sujus juba nobedalt. Harjutasin kuni pimedaks hakkas minema. Siis pugesin telki ja uurisin vaatamata sõnumeid. Mul oli 24 vastamata kõnet ja üheksa sõnumit. Kuus oli Danielilt ja kolm Jessicalt.
Elisabeth, palun võta telefon vastu. Kus sa oled? Palun vasta!
Elisabeth, anna andeks! Palun tule koju! Me muretseme juba väga!
Me teatasime politseisse. Nad otsivad sind nüüd taga! Palun anna endast märku.
Elisabeth, palun palun palun! Tule koju!
Elisabeth, palun lülita telefon sisse!
Ma armastan sind!
Kõik need sõnumid olid Danielilt.
Anna andeks!
Ma poleks pidanud nii käituma. Anna andeks, tibu! Tule koju!
TULE PALUN KOJU!
Ja need olid Jessicalt. Braavo. Nad tõesti muretsevad. Jäin magama. Hommikul ärkasin telefoni helina peale. See oli võõras number ja ma võtsin vastu. Miks ma küll seda tegin? Ah, vahet pole.
"Elisabeth?" ütles tuttava mehe hääl. "Jah. Kes on?" küsisin. "Antonio. Su autojuht, mäletad mind?" irvitas ta. Mida? "Kas sa mitte vanglas ei peaks olema? Mida sa teed? Miks sa mulle helistad?" küsisin paanitsedes. "Ma tahan sind!" ütles ta, "Ja kuna sind kodus polnud pidin ma Danieli endaga võtma," ütles ta kurjalt. "MIDA?" karjusin ma...
