Avasin silmad ja nägin, et teised tüdrukud on ka tõusnud. Uks avanes ja sisse astus too sama mees.
"Tere plikad. Täna on teie esimene tööpäev!" hõiskas ta. Sisse tuli sama palju mehi kui meid tüdrukuid oli siin ruumis. Nad sidusid meie käed lahti ja viisid ruumist välja. Me läksime läbi pika halli koridori ühte suurde ruumi, kus laua peal olid valged hommikumantlid. Iga tüdruk läks ühe hommikumantli ette. Me pidime end riidest lahti võtma ja hommikumantli selga panema.
Keeldisuin end riidest lahti võtmast ja minu taga seisev mees sõna otseses mõttes riietas mind ise lahti. Peale seda ei olnud mu riietest enam midagi alles. Seisin ebamugavalt alasti, võtsin mantli ja panin selle selga. Läksime autodesse. Sõitsime tundmatu maja juurde ja jäime sinna ette seisma.
Suurest villast tuli välja suhteliselt noor mees. Ta ootas meid trepil. Neelatasin ja mind aidati autost välja. Nad rääkisid midagi võõras keeles ja me läksime majja. Läksime suurest trepist ülesse magamistuppa, seal oli hiiglaslik voodi ja moodne sisustus. See mees oli ikka hullupööra rikas. Ma pidin voodile heitma ja mind lukustati käeraudadega voodi külge. Pisarad voolasid üle mu põskede. Ma ei tahtnud, et see nii juhtuks ma ei tahtnud oma süütust kaotada tülgastavale inimesele, keda ma isegi ei tea. Miks? Palun, ma tahan ära!
Mees, kes oli mu siia toonud lahkus, jättes meid kahekesi.
"Nüüd meil hakkab nalja saama!" ütles ta tugeva veneaktseniga.
"Palun! Ära tee mulle haiget! Palun ära puutu mind! Lase mul minna!" ütlesin läbi nutu, mille peale ta kõvasti naerma hakkas.
"Sa oled uus. See on sul esimene kord. Ma pidin sinu eest ränka hinda maksma, sest sa oled veel süütu. Aga ma loodan, et asi on seda väärt" ütles ta
Ta tuli minu juurde, ma hakkasin vähkrema ja jalgadega vehkima kuid ta oli tugevam ja tiris minult mantli seljast. Ma lebasin alasti hiiglaslikul voodil pisarates ja mul oli kohutavalt piinlik. Ta riietes ka end lahti. Ma karjusin ja karjusin, et keegi mind päästaks. Ja siis see juhtus...
... pidin pärast tableti võtma, et mitte rasedaks jääda. Ma ei tundnud end hästi, ma tundsin end häbiväärselt, ärakasutatuna, mitte kellegina. Peale "töö" tehtud saamist viidi meid tagasi majja, kus igapäevaselt olema peame. Seoti nagu tavaliselt roostes toru külge kinni ja seal me vedelesime kuni järgmise tööpäevani.
Järgmine päev- järgmine klient. Ma proovisin vastu hakkata ja põgeneda kuid sain piki lõugu selle eest. Möödas oli kuu, ma pidasin oma sünnipäeva teise mehega magades, sellele mõeldes kaob eluisu ära. Ma olin nüüd 18. aastane. Meid on alles 7, üks vaene tüdruk üritas põgeneda ja ta lasti maha. Täna oli mu 20. klient, jah ma loen mehi, kellega ma magan. Me sõitsime jälle ühe uhke maja juurde ja läksime sisse. Läksime magamistuppa ja oli aeg mind lukustada, et ma põgeneda ei saaks. Meid jäti võõra mehega kahekesi.
"Kas alustame?" küsis ta irvitades
"Jah. Aga tead, mis ma olen siin nii kaua juba töötanud, et kas teeks 20. korra puhul nii, et ma poleks voodi küljes kinni. Mu käed on käeraudadest katki ja valusad. Ma luban, et ma ei põgene. Mul poleks võimalistki, mees kes mu tõi on siin samas maja ees ja ootab autos." küsisin mina.
Ta kahtles hetke ja jättis mu voodi külge lukustamata. Me võisime alustada ta hakkas mind lahti riietama kuid ma haarasin öökapilt raske kella ja virutasin sellega talle vastu pead. Ta kukkus mu peale ja ta peast jooksis rohkel verd. Ma veeretasin end tema alt välja võtsin kapilt tableti ning neelasin alla. Läksin tuhlasin kapist kui leidsin kapi täis naisteriideid. Kuradi petis, endal on naine olemas. Valisin sealt teksad, särgi ja kampsuni ja saapad. Panin riided selgaja saapad jalga, läksin akna juurde ja vaatasin alla. Hüppates võisin oma jalaluu murda, kuid seda ma siin enam ei kannatanud.
Ma võtsin voodist lina sidusin selle akna käepideme külge, ronisin aknast välja, libistasin end tasakesti linast alla kuni selle lõpuni. Lasin linast lahti ja hüppasin alla. Põrutasin veidi jalgu kuid see polnud midagi hullu. Vaatasin ringi, ma pidin leidma koha kus on rohkelt inimesi ehk leian abi. Maja ümbritses kõrge aed, ainus väljapääs on värav, mille ees seisis auto ja selle sees mees.
Ma hiilisin mööda põõsaid väravani ja siis jooksin väravani ja hüppasin sellest üle. Mees autos märkas mind ja käivitas auto ja sõitis aia maha. Ma jooksin nii kiiresti kui sain. Ma pidin teisele poole teed jõudma, sest sealt paistis suur kaubanduskeskus. Väljas oli pime ja auto oli mul kannul. Kuulsin seljatagant püssilaske. KURAT! Tal oli püss? Ta püüdis mind tulistada? Mida kuradit? Ma saan surma! Ma võtsin riski ja hakkasin teed ületama, olin poole tee peale kui nägin eredaid tulesid ja siis pimedus...
JUHUUUUUUU! TÄNAN TEID KÕIGI 345 read´i eest ja ~50 vote´i eest. Nii musid! Tegin täna lühema osa, sest see tundus perf koht kust lõpetada. Vabandust, et ma sellise teema siia sisse tõin aga kas elu polegi selline? Me ei saa neid teemasi vältida, sest mitmete inimestega on nii juhtunud. HOIDUGE PERVODEST JA EDU! (Järgmine osa kui 10 vote´i)
