Daniel avas ukse, peatus ja ütles siis: "Ma ei võta mingit raha vastu. Küll ma selle raha tagasi kannan!" ning sulges siis ukse ja läks minema. "Jessica, tee talle see ülekanne!" ütlesin.
"Elisabeth, need asjad ei käi nii lihtsalt. Me peame arutama põhjalikumalt. Daniel peab tagasi tulema ja siis räägime. Ma helistan talle." ütles ta. "Mida? Mida siin arutada on?" küsisin olles segaduses. Ta ei kavatsenudki mulle vastata ja hoidis juba telefoni kõrva ääres. Ta kutsus Danieli tagasi ja juba ta oligi siin. Jessica kutsus Danieli sisse, ta jättis oma jalanõud koridori ja võttis diivanil istet. Jessica haaras mu toolist ja sõidutas mind ka sinna ja istus ise ka diivanile.
"Nii. Räägime nüüd aeglaselt ja arusaadavalt algusest peale," ütles Jessica. "Daniel, alusta sina."
"Peale väikest tüli, Elisabethiga, otsisin internetist igasuguseid andmeid, et kas on sellist ravi, mis taastab jalgades olevad närvirakud ja, kas inimene saab peale seda uuesti käia. Midagi kasulikku ma ei leidnud selle kohta, kuid siis leidsin he haigla lehekülje, kus oli mainitud süstist, mis võib taastada need vajalikud rakud, kuid pole sada protsenti kindel, kas inimene peale seda ka käima hakkab. Ma lendasin Itaaliasse ja otsisin selle haigla üles," ütles ta mulle otsa vaadades, "Ma rääkisin arstidega Elisabethist ja nad olid nõus mulle selle süsti müüma. See maksis kümme tuhat dollarit." lõpetas Daniel ohates.
"Elisabeth?" ütles Jessica küsivalt minu poole vaadates. Ma ei teinud vait ja passisin lihtsalt edasi.
"Mis enne juhtus, Daniel?" küsis Jessica alla andes Danielilt. "Ma rääkisin selle sama loo Elisabethile, aga ta polnud sellega nõus," siis tegi ta pausi, "Ma surusin talle ise siis süstla jalga." lausus ta maha vaadates. "Ma pidin seda tegema. Elisabeth?" ütles ta küsivalt minu poole vaadates. "Ma pidin seda tegema. Sinu pärast. Ma ju hoolin sinust ja ma tahan, et su unistused täituksid. Miks sa mul ennast aidata ei lase?" küsis ta, lõpus vaiksemaks jäädes. "Ma teadsin, et sa poleks sellega nõus. Sellepärast ei saanudki ma oma plaanidest rääkida. Sa poleks lubanud mul minna. Sa poleks nõustunud, et ma sinu peale raha kulutan."
Turtsatasin, mille peale nad mulle küsivaid pilke saatsid. "Ja nüüd oled sina minu prints valgel hobusel, kes mind päästma tõttab. Kas pole mitte irooniline? Alati sa ju tead, mida mina mõtlen ja teen. Oled mõtetelugeja või midagi muud? Kas sa püüad mingi raamatukangelane olla? Sa tood mulle võlujooki ja äkki võlutoimel saan ma oma käimise tagasi. Seal poldud öeldud, et see kindlasti juhtub. Tähendab, et ei. Sa ei suuda mind päästa. Mitte enam. Liiga hilja, rakud jalgades on ammu surnud." ütlesin kõik välja.
"Sa ei saa selles kindel olla. Miks sa alati nii negatiivne oled? Kunagi sa mitte millegisse ei usu. Tahadki invaliidiks elu lõpuni jääda? Lootus sureb viimasena, kas tead?" ütles Daniel tavalisest valjemal toonil. "Aga mis see sinu probleem on, milline mina olen? Ma juba ütlesin sulle koli ära ja unusta mind ära. Miks sina peaksid minu probleemidega tegelema? Miks need üldse sulle kogu aeg ette jäävad? Ma pole su abi palunud!" karjusin vastu. Daniel solvus. Kohe kindlasti. Ta tõmbus tagasi ja langetas pea. "Ma ei vaja su palvet, et sind aidata, Elisabeth," ütles ta vaikselt. "Mind ei huvita, kas sa küsid või mitte, sest ma hoolin sinust!" ütles ta rõhutades sõna hoolima eriti teravalt. Muidugi mina olin see, kes ei hoolinud. Olin südametu nagu alati. Vabandust härra Prints Valgel Hobusel.
"Nii teeme nüüd nii, et me ootame nii kaua kui vaja. Kui see imerohi toimib, mis, Elisabeth, sulle Prints Valgel Hobusel tõi, siis me maksame Danielile selle raha tagasi, ja kui ei toimi siis jäävad asjad nii nagu on. Ja ei mingit vastuvaidlemist enam, teie kaks!" ütles Jessica. Mulle tundus, et ta oli täiega Danieli poolt. Ma olin solvunud. Jessica saatis Danieli uksest välja ja jättis hüvasti. Upitasin end diivinile istuma ja lülitasin teleka käima. Terve õhtu ei liigutanud ma end diivanilt ja mõtlesin igasugustele asjadele. Äkki Jessica tahab veel Danieli lapsendada ka veel, siis ta saab rohkem temaga koos olla. Vahel ma mõtlen, et ma peaks raamatu oma elust kirjutama, kuid siis mõtlen, et better not.
Uinusin diivanil ja hommikul ärgates kahetsesin seda. Mu jäsemed, mida ma veel tundsin olid kanged diivanil magamisest. Jessica oli tööle läinud. Ta oli nüüd poole kohaga lapsehoidja. Enda vanast töökohast pidi ta ära tulema, peale minu invaliidistumist. Irooniline, kas pole, et kõik alati minu ümber keerleb? Ajasin end ratastoolile ja sõitsin tasakesi, ettevaatlikult näppudega lükates, mis mul veel õnneks terved olid, end külmkapi juurde. Võtsin saia, nutella ja piima. Määrisin nutellat saiale ja jõin piima kõrvale. Panin nõud nõudepesumasinasse ja kuulsin uksekella. Läksin aeglaselt ukse juurde ja avasin selle...
Heihei! Selline see osa siis välja kukkus! Loodan, et teile ikka meeldib. Tahaksin ka teada anda, et uus raamat/jutt tuleb välja jõuludel ehk 24. detsembril. Ma veel ei ütle, millest see tuleb, kuid ma olen sellepärast väga elevil. :)
Kommenteerige ja Vote´ige ka paluuuuun!
