Ma läksin mööda vererada edasi kuni jõudsin onnini. Mõtlesin veel korra asja läbi ja otsustasin, et see on ainuke lahendus. Pigistasin püstolit käes ja laadisin selle. Asetasin selle pea kõrvale, hingasin veel korra sisse ja vajutasin päästikule. See jäi minu viimaseks hingetõmbeks.
Danieli VN
Kuulsin sahinat ja avasin silmad. Valges kitlis blond naine oli mu kõrval askeldas sütlatega. Ta märkas, et ma ärkasin ja ütles: "Tere hommikust, Daniel. Sa oled haiglas. Kas sa mäletad, mis eile juhtus?" "Ma mäletan, et üks mees uimastas mu ja siis ma ärkasin metsas. Siis tuli Elisabeth ja ta tulistas seda mees ja see mees mind. Siis Elisabeth helistas kiirabisse ja me läksime linna poole. Ta lubas, et ma ei sure." lõpetasin kurva tooniga. "See tüdruk on lubaduse pidaja. Ta armastab teid vist meeletult," ütles ta. "Millest te räägite?" küsisin. "Te kaotasite palju verd ja teie süda oli nõrk. See lõpetas töötamise ja te olite kui surnud. Kuid, Elisabeth... Ta oli meeleheitel ja korrutas ikka, et te ei tohi surra ja, et ta lubas, et te ei sure. Ta tegi teile pea pool tundi südamemassaaži ja siis palus ta minult, et ma temalt verd teile üle kannaksin. Ma võtsin talt süstlaga veenist verd ja süstisin selle teile. Varsti imekombel hakkas teie süda jälle lööma siis ta minestas." lõpetas ta.
Ma ei suutnud seda uskuda. Ta on võrratu. "Kus ta on?" küsisin. "Ta lahkus paar tundi tagasi," vastas ta. "Ta on elupäästja. Ta hoolib teist väga. Ta on võitleja," ütles naine veel. "Ma pean ta leidma." ütlesin. "Te ei saa veel lahkuda. Te olete veel nõrk ja peate kosuma." ütles kitlis naine. Ohkasin. Ma pidin Elisabethiga rääkima. Ma pidin teda tänama. Mul oli nii palju küsimusi.
Järgmisel hommikul sain ma haiglast välja. Sõitsin otsekohe Elisabethi juurde. Koputasin uksele, kuid keegi ei vastanud. Katsusin ust ja see oli lahti. Avasin vaikselt ukse ja astusin sisse. Jessica istus diivanil nutetud silmadega paberileht käes. "Jessica?" ütlesin küsiva häälega. Ta ei vastanud midagi vaid viipas trepi poole. Läksin trepist üles ja suundusin mõtlemata Elisabethi tuppa. Vaatasin toas ringi ja nägin paberit öökapil, millel oli minu nimi kirjutatud. Istusin voodile ja võtsin paberi sealt. Märkasin veel teist paberit, kus olid Elisabethi vereanalüüsid. AJUVÄHK. Seisis seal. Elisabethil oli vähk? Voltisin enda nimega paberi lahti.
Daniel,
Kõige pealt tahaksin ma vabandada. Noh, tegelikult on terve see kiri vabandus. Ma olen teinud palju vigu ja sind väga halvasti kohelnud. Ma olen su elu ära rikkunud. Sa oled palju palju paremat väärt. Sina olid see, kes alati minusse uskus. Kes ütles, et kõik saab korda. See, kes toetas mind raskutes ja aitas neist üle saada. Sa olid esimene poiss minu elus, kes suutis mu tuju hetkega parandada. Sa olid mulle kui sõber. Ma sain sind alati usaldada. Sa oled võrratu. Sa olid kõik, mille nimel ma võisin pingutada. Sinu nimel teeksin ma kõike, sest sa oled seda väärt. Ma tahaksin, et sul oleks normaalne elu ja normaalne tüdruksõber. Kes ei teeks sulle haiget ja oleks sinu jaoks olemas. Ma tahaksin, et sa oleksid õnnelik. Ma tahaksin, et sul oleks kõik, mida sa tahad. Ma tahaks nii palju asju, kuid alustada tuleb iseendast. Ma parandan maailma. Ma sain aru, et niisama sa mind ei jäta ja ma pidin selle tee valima. Sina aga püüa mind unustada ja liigu oma eluga edasi. Tee seda, mida sa tegelikult tahad. Elu oma elu nii nagu sa tegelikult tahtsid. Ma pidasin oma viimast lubadust. Sa oled elus. Sa ei surnud minu pärast ja see on oluline. Sa oled liiga palju minu pärast kannatanud. Sa oled väärt.
Anna andeks. Ma armastan sind igavesti!
Elisabeth,
