Ma liikusin edasi ja edasi kuni jõudsin koduni. Ma ei vaadanud kordagi tagasi. Ma ei tea, kas Daniel jäi sinna või mis ta tegi. "Kus sa olid?" küsis Jessica. "Väljas. Danieliga," vastasin. "Leppisite ära?" küsis ta. "Pigem vastupidi," vastasin kurvalt. "Miks te kunagi normaalselt ei või läbi saada?" küsis ta. Olin vait ja ei vastanud midagi. "Sina pirtsutad ja tema kannatab kõik ära," ütles ta ja ohkas. "Ja kust sina nii hästi tead, mis meie vahel toimub või ei toimu?" küsisin. Ta paotas suud ja tahtis midagi öelda, kuid pani suu kinni.
"Muidugi. Daniel on sulle kõigest rääkinud," ütlesin ja sõitsin trepi suunas. "Jälle! Kas sa saaksid lõpetada? Milles Daniel kogu aeg süüdi on? Mis sul viga on? See, et sa invaliid oled ja litsimajas olid, ei tähenda, et sa niimoodi teistega käituda võiksid!" karjus ta.
"Miks sa siis ei kasuta õiget sõna, mis minu kohta käib. Litsimajast tulevad litsid. See ma ju olen, kas pole? Sina arvad ka nii. Daniel pole kogu aeg süüdi. Ma pole seda väitnudki. Teie olete Danieliga mingi liidu teinud ja nüüd võitlete minu vastu. Teie ei ole seda kõike läbi elanud. Teie ei tea, mis tunne see on mehe juurest teise mehe juurde minna. Teie ei tea, mida kõike minuga seal tehti. Teie ei tea kui valus mul on. Te ei tea kui väsinud ma sellest olen. Te ei tea mitte midagi!" karjusin läbi pisarate ja märkasin Danieli ukse peal seisvat. Jessica oli minu öeldust pahviks löödud. Läksin liftiga ülesse ja jätsin nad kahekesi minust taga rääkima. Läksin magamistuppa, otsisin kapist riided ja koti. Osad riided panin kotti ja teised selga. Panin kotti veel jalanõusid ja sokke ning pakse pusasid. Otsisin kapipõhjast üles om telgi. Kunagi Alice´iga käisime iga suvi telkimas. Aga sinna see selles aastal jäigi. Otsisin üles sahtlist rahakassa ja tühjendasin selle endale kotti. Kõik mu säästud tegid kokku veidi üle viiekümne dollari.
Panin ka mati ja magamiskoti kotti. Mu matkakott oli pungil ja rohkem sinna ei mahtunud. Viskasin koti oma toa aknast alla, jättes endale rahakoti ja telefoni. Ma pidin poes käima ja toidumoona kaasa ostma. Läksin liftiga alla. Kuulatasin vaikselt ja mõistsin, et Jessica ja Daniel on garaazis. See oli hea, läksin vaikselt välisuksest välja ja sõitsin enda akna alla ja võtsin koti. Riputasin selle tooli külge ja sõitsin hoovist välja mööda pisikest kiviteed. Läksin esimesse toidupoodi, mida nägin ja ladusin korvi täis. Maksin kassas vajaliku summa ja pressisin asjad vaevaliselt kotti. Kui lõpuks koti luku kinni sain lahkusin poest. Sõitsin metsa poole. Ma teadsin täpselt, kus ma peatuda tahtsin, aga sinna saada ratastooliga on paras jama. Sõitsin mööda tänavaid mitmeid minuteid kuni metsatukani jõudsin. Läbi metsa lookles väike kruusatee. Läksin mööda seda edasi ja edai. Peatusin ja läksin mööda väikest mullast teed sügavamale metsa. Käed olid rataste lükkamisest väga valusad. Pidin siin peatuma.
Leidsin väikse samlase koha, kuhu sobis ideaalselt minu väike telk. Võtsin kotist teised asjad eest kuni sain telgi kätte laotasin selle maha ja lükkasin pikad kaared aukudest sisse. Nüüd oli paras jama sellega, kuidas ma need püsti saan. Otsustasin toolilt maha tulla. Kõndimiseks ma veel võimeline polnud. Pidin roomates hakkama saama. Lükkasin esimese kaare auku ja kinnitasin vaiaga maase. Nii tegin ka teistega. Eks parajalt aega kulus aga valmis ta sai. Nüüd jäi üle veel vihmakate telgile peale panna. Roomasin toolini ja upitasin end sinna istuma. Otsisin kotist katte ja üritasin leida ust. Leidsin selle ja viskasin selle üle telgi. Kinnitasin igast äärest vaidadega ja valmis ta oligi. Avasin telgi ukse ja viskasin koti sinna sisse. Roomasin ise ka telki ja tõmbasin ukse kinni. Laotasin mati ühelepoole telki ja rullisin magamiskoti sinna peale lahti...
Tere, tere! Siin on siis uus osa. Mis te arvate mis edasi juhtub? Kommenteerige kommentaaridesse! :)
