Endless Sadness Osa 2

1.1K 69 5
                                    

Vaatasin uuesti Jasonit, et veenduda, et ta sai just vastu molli. Vaatasin paremale ja seal oli üks tundmatu poiss, kes oli just talle virutanud. 

"Kas oled kombes?" küsis ta mult.

"Jah, aitäh!" vastasin väikse naeratusega.

See poiss oli väga nägus. Aga ta oli ka parajalt purjus. Ega ta muidu olekski Jasonile virutanud.

Poiss hakkas just midagi ütlema kui aga sai paraja obaduse vastu nägu.

"Mida kuradit?" ütles Jason pühkides verd oma huultelt ja lõualt. Seda tuli päris ohtrasti.

"Jason, lõpeta ära! Sa said tasu oma tehtule! Jäta mind rahule! Ja ära puuduta mind enam kunagi. Palun lahku siit peolt!" ütlesin vihaselt Jasonile.

Ta mühatas midagi ja pööras end ringi. Järsku pööras ta pea minu poole ja ütles

"Ma ei jäta seda asja nii..."

"Anna andeks" ütlesin poisile. 

"Ega see sinu süü ei olnud. Mina alustasin, kuid ma ei leidnud teist võimalust tema eemaldamiseks sinust" ütles ta puterdades.

"Tule, lähme otsime jääd, et su verejooks peatada" ütlesin teda endaga kaasa tirides. 

Läksime kööki ja ma võtsin külmikust jääkoti ulatades selle talle.

Ta võttis selle vastu ja asetas veritsevale ninale.

"Mis su nimi on?" küsisin ma teda silmitsedes.

"Daniel! Ja sina oled Elisabeth, õigus?" ütles ta targalt.

"Jah. Kuidas sa teadsid?" küsisin hämmeldunult.

"Mu sõber ennist ütles mulle" sõnas ta saates mulle sooja naeratuse. 

"On kinni jäänud?" küsisin silmitsedes jääkotti.

Ta võttis jääkoti ninalt ja katsus seda ettevaatlikult. 

"Vist jah" ütles ta lühidalt.

Võtsin talt jääkoti ja pesin selle igaksjuhuks kraani all ära ja panin tagasi sügavkülma.

"Kas sa juua soovid?" küsis ta minult.

"Okei, aga ainult ühe topsi" ütlesin naeratades. 

Mulle tõesti meeldis tema seltskonnas olla, kuigi ma teadsin teda ainult hmm 15 min? 

Ta valas meile joogid ja andis ühe mulle. 

"Palun!" ütles ta

Tänasin teda ja me rääkisime veel kaua temast ja minust üks hetk olime mõlemad parajalt joonud. Aga minuga oli kõik korras kuid tema kohta seda just öelda ei saanud. 

"Kuule, Daniel? Kas sa saad kuidagi koju?" küsisin proovides teda keskenduma panna.

"Mma ttulin autuga aga ma ei ussu, et ma sõittta san" ütles ta midagi veidi arusaamatut. 

"Okei, ma küsin Alice´ilt, kas sa saaksid siia jääda. Ole siin ja oota mind" ütlesin minema ruttades.

Ei läinud kaua kui leidsin Alice´i paraja poistekamba vahelt tantsimas. 

"Alice! Alice! Tule korra siia! Alice!" karjusin ma üle muusika.

"Mhh, mis on?" ütles ta rahulolematult.

"Kas ma võin ühe oma sõbra su külalistetuppa magama jätta? Ta on üsna purjus ja ta ei saa ju autoga koju sõita" ütlesin ma lärmakalt.

"Jajah, mida iganes" ütles ta suvalt minema kõndides.

Ma otsisin Danieli üles ta oli juba trepile end magama sättinud. Ma aitasin ta trepist üles ja koridori lõppu olevasse külalistetuppa. 

"Kuule, aita mul riided seljast võtta" ütles ta naerdes.

Okei, see oli veidi piinlik aga mis siis ikka.

Ma võtsin ta jaki seljast ja triiksärgi. Püksid sai ta kuidagi ise võetud. Nöörisin ta kingapaelad lahti ja tirisin need talt jalast. Ta tänas mind ja ronis teki alla, olles vaid bokserites. Ta ei näinud sugugi halb välja oma treenitud kehaga ja pruuni nahaga.

Ma kustutasin tule ja hakkasin uksest välja astuma...

"Kuule, Elisabethhh...

Ma ei tea veel millal järgmine osa aga ma loodan, et homme! :) 

Endless Sadness  (Eesti Keeles)Tempat cerita menjadi hidup. Temukan sekarang