MA PEAN ÄRA ÜTLEMA, ET SUUR TÄNU KÕIGILE, KES LOEVAD! 1,001 LUGEMIST!!!!!!!!!!!
TAHAKS TEID KÕIKI KALLISTADA! :) Ilusat esimest adventi! Lumi tuli ka kenasti maha ja väljas on nüüd nii ilus.
***
Jessica võttis kapist Asepti, vatipatju ja sidemerulli ja kükitas mu ette. "Oh jumal küll Elisabeth," ohkas ta. Ta pihustas Asepti vatipadjale ja puhastas sellega mu käed, siis mässis ta mu käed sidemetesse. Nüüd ei saanud ma ju oma sidemetes kätega üldse liikuda. Oh jah. Järgmised kolm päeva vedelesin diivanil ja vahtisin telekat. Danielist ei teadnud ma midagi. Ma proovisin talle helistada, aga ta telefon oli väljas. Ma hakkasin juba vaikselt muretsema tema pärast. Äkki ta rööviti ära? Õnneks ma viimases mõttes eksisin. Ta astus just uksest sisse. Ta tervitas Jessicat ja kõndis siis elutuppa minu juurde. "Tere," ütles ta arglikult. Noogutasin talle. "Lähme," ütles ta ja jätkas siis,"Lähme jalutama." Ma ajasin endalt teki pealt ja ta jõllitas mu käsi murelikult. Ta aitas mind ratastooli istuma. "Ma pean riided ära vahetama," ütlesin. Ta lükkas mind trepi juurde liftile ja mina sõitsin üles ning tema tuli trepist.
Üles jõudes võttis ta jälle juhtimise ja sõidutas mind minu tuppa kapi juurde. Ma heitsin talle pilgu, mille peale ta ohkas ja ütles;"Hea küll, hea küll. Ma ei vaata. Ma keeran selja," Ma turtsatasin ja valisin kapist teksad, särgi ja kampsuni. Tõmbasin särgi ja kampsuni selga, kuid teksadega nii libedalt ei läinud. Teksad olid põlvedeni jalas, kuid edasi need küll minna ei tahtnud. Daniel märkas seda, tuli minu juurde ja tõstis mind püsti. "Ei, Daniel. Pole vaja. Ma saan hakkama," ütlesin. "Jajah," turtsatas ta. Tõmbasin teksad üle kannikate, tõmbasin püksiluku ja nööbi kinni ning ta lasi mu tagasi istuma ja aitas mul tennised jalga panna. Olimegi valmis. Läksime alla ja majast välja. Õues oli natuke jahe, kuid talutavalt.
"Tahtsid sa millestki rääkida?" küsisin pärast pikka vaikust. "Jah. Tegelikult küll," vastas ta. "Ma käisin Itaalias," ütles ta ja jätkas siis. "Ma uurisin internetist, selle invaliidsuse ja ratastoolide kohta ja leidsin ühe haigla lehekülge, kus oli kirjas, et üks meditsiiniline süst võib jalgades olevad närvirakud tööle saada. Ma lendasin Itaaliasse, otsisin selle haigla üles ja rääkisin neile sinu loo. Nad olid lahkesti nõus selle süsti mulle müüma." ta peatus ja tuli mu ette. "Elisabeth, kui sa selle süsti saad, siis võivad su jalad veel taastuda enne kui liiga hilja." ütles Daniel mulle sügavale silma vaadates.
"Kui palju?" küsisin, kuid ta ei saanud aru. "Kui palju sa selle eest maksid?" küsisin uuesti. "Elisabeth, see pole üldse tähtis." ohkas Daniel. "Kui palju sa selle eest maksid, Daniel?" küsisin uuesti häält tõstes. Ta ehmus, vaatas kõrvale ja ütles siis,"Kümme..." "Mis kümme?" küsisin mina. "Tuhat." ütles Daniel. "Kümma tuhat dollarit?" küsisin ahastusega. Ta noogutas kartlikult. Ma ohkasin ja ütlesin siis,"Ma ei saa Daniel. Ma ei saa seda vastu võtta. Sa oleksid pidanud minuga ennem sellest rääkima ja siis sõnagi lausumata minema tormama ja mitte telefonile vastama. Mul on kahju, et sa selle raha nüüd lihtsalt tuulde lasid." "Ma ei lasknud seda tuulde." ütles ta ja võttis taskust kilest kotti, kus sees oli roheline süstal. "Sa teed selle süsti," ütles ta. "Ei tee. Ma ei saa seda vastu võtta. Ta võtis kotist süstla ja torkas selle läbi pükste mulle jalga ja surus vedeliku sisse. Ma ehmatasin ja lükkasin ta eemale.
"Mida sa tegid, Daniel?" karjusin. "See on sinu heaks. Ma tean kui väga sa sinna kooli tahtsid minna ja tantsimisega tegeleda. Sa ei taha ju igavesti selline olla?" ütles ta vastu. "Missugune? Missugune selline?" karjusin talle vastu. "Missugune siis? Ütle välja, mida sa tegelikult öelda tahtsid!" "Miks sa seda tegid? Ma ei lubanud sul seda teha. Ma ütlesin sulle selgelt, et ma ei taha seda süsti. Ma ei tahtnud!" ütlesin viimased sõnad ükshaaval ja valjult. Ma asetasin ettevaatlikult oma sidemed käed ratastele ja proovisin lükata. Ei, need tegid siiani põrguvalu. "Anna andeks, Elisabet, aga ma pidin seda tegema. Ma hoolin sinust ja ma tahan, et su unistused täituksid. Ma tegin seda sinu pärast."
Ta haaras ratastoolist ja hakkas mind koju lükkama. Ma ei tahtnud temaga rääkida. Ma olin kohutavalt tige ta peale. Terve tagasituleku tee proovis ta minuga rääkida, kuid ma ei teinud oma suud lahti. Lõpuks andis ta alla ja jäi vait. Ta avas ukse ja lükkas mind sisse. "Jessica?" hüüdsin ja märkasin teda köögis. "Mida?" hüüdis ta vastu. "Kui palju on lennupilet siit Itaaliasse?" küsisin. Ta mõtles hetke ja vastas siis "Umbes 300 dollarit. Mis siis?" küsis ta. "Anna Danielile 10600 dollarit," ütlesin. "Mida?" vastasid Jessica ja Daniel korraga. "Ma ei taha sult mingit raha Elisabeth!" ütles Daniel. "Mis toimub?" küsis Jessica.
"Daniel lendas Itaaliasse ja tõi mulle rohu, mis maksis kümme tuhat eurot!" ütlesin. "Mis imerohi see veel selline on?" küsis Jessica, kuid Daniel segas vahele. "Ma ei taha mitte ühtegi senti!" "Jah, tahad küll!" karjusin vastu. "Miks sa ei või ükskordki oma jonni jätta ja see vastu võtta?" küsis Daniel vihaselt. "Sest ma ei palunud sul sinna minna ja seda tuua ja mulle vägisi see sisse süstida!" karjusin talle nii kuis suutsin vastu. Nad mõlemad Jessicaga kohkusid ja vahtisid mind. "Mine ära, Daniel. Jessica teeb sulle ülekande!" ütlesin pärast pikka vaikust...
Selline ta siis tuli! Loodan, et ikka meeldis ja on huvitav. Ootan ikka kommentaare ka palun!
Vote´ige ja kommenteerige!
