Jessica tuli tagasi ja oli Danieli võõrutusravile viinud. Ma pidin seda tegema, ma ei saanud lasta tal oma elu ära rikkuda narkootikumidega. Ma pidin ka temaga rääkima kuni Jessica tagasi tuleb, muidu ta oleks põgenenud. Järgmised päevad ma Danieli ei näinud ja need möödusid rahulikult.
"Jessica! Ma lähen parki jalutama, noh tegelikult sõitma" ütlesin. Käia ma ju ei saanud. Milline tobe mõte.
"Pimedaks läheb varsti. Ma ei julge eriti sind lasta sinna. Äkki sinuga juhtub midagi." ütles ta murelikult.
"Ma olen invaliid. Midagi hullemat ei saakski juhtuda." turtsatasin, avasin ukse ja sõitsin välja. Trepile oli nüüdseks kaldtee paigutatud, mida ma kergesti kasutada sain. Ma lükkasin kätega end edasi kui olin jõudnud parki. Ma sõidutasin end pargi keskele väikse purskkaevu juurde ja jäin seda vaatama. Kuulsin enda selja taga hingamist ja keegi pani siis mulle käe õlale.
'
Keerasin pead ja seal seisis Daniel. "Tere Elisabeth," ütles ta. Noogutasin talle tervituseks. "Kuidas sul läheb?" küsisin ma talt. "Noh ravi on läbi ja minuga on korras, kuid mitte ideaalne." ütles ta viimaste sõnade juures pea langetades. "Mis siis selle ideaalseks teeks?" küsisin. "Sina. Kui sa mind nii väga ei vihkaks, siis oleks ideaalne." lausus ta, mulle sügavale silma puurides. Ma kohkusin ja vastasin,"Daniel, ma ei vihka sind. Ma vihkan olukorda, ma vihkan ennast. Ma vihkan, et ma olen invaliid. Ma vihkan, et ma ei saa oma kasutuid jalgu kasutada. Ma vihkan, et ma ei saa enam kunagi tantsida. Ma vihkan mees, kes mind röövis. Ma vihkan kõiki pervertseid mehi. Ma vihkan, et minuga nii juhtus. Ma vihkan, et ma ei saa kunagi tantsijaks. Ma vihkan, et ma ei saa olla normaalne." ütlesin, lõpuks olles pisarates ja nuuksusin. "Ohh, Elisabeth," ütles Daniel ja kummardas mu ette ning siis võttis mind oma karukallistusse. Ohh, kuidas ma teda igatsesin. Tema lõhna, tema soojust.
Seal ma olin, tema käte vahel ja nuuksusin. Kui ta mind lahti lasi, oli tema särgil märg plekk, minu pisaratest. "Palun vabandust," ütlesin. "Sa palud vabandust? Sellepärast, et sa määrisid mu särgi? Sellepärast? Oh, Elisabeth. Inimesed ei nuta sellepärast, et nad oleksid liiga nõrgad. Nad nutavad sellepärast, et nad on olnud tugevad. Liiga kaua." ütles ta mulle. Ma pühkisin kätega pisarad.
"Ma hakkan koju minema." ütlesin ja hakkasin sõitma. "Kas ma võin sind saata?" küsis Daniel. "Ma lähen üksi." ütlesin ja keerasin pea sõidusuunda. Ma murdusin. Jälle. Ma olin nii hale. Nutsin Danieli ees nagu väike beebi.Sõitsin koju. Avasin ukse ja sõitsin tuppa. Jessica askeldas just köögis ja ma tundsin mõnusat söögilõhna. Läksin laua juurde, seal auras piimasupp. Mulle meeldis väga piimasupp. Ma võtsin kapist kausi ja lusika. Tõstsin endale potist suppi ja sõin kiiresti kausi tühjaks. Panin nõud nõudepesumasinasse ja sõitsin üles.
Heitsin voodile ja uinusin. Hommikul ärgates, vahetasin riided ja läksin alla. Märkasin Jessicat diivanil istumas ja uudiseid vaatamas. Uudistes räägiti midagi tulekahjust ja majast. Sõitsin ligemale. Kui olin umbes minuti seda maja ja tulekahju silmitsenud tabas mind paanika. See oli Danieli maja. Danieli maja põles. Ma keerasin end kiiresti ümber ja hakkasin välisukse poole põrutama. "Elisabeth, ei! Ära mine!" karjus Jessica, kuid ma ei teinud sellest välja. Ma kihutasin oma ratastoolis nii kiiresti kui suutsin Danieli maja poole. Nägin kaugelt juba suitsu taevasse tõusmas ja tundis suitsu lõhna. Kui ligemale jõudsin oli maja üleni tantsivates leekides. Tuletõrje pritsis veega maja, kuid see ei paistnud aitavat. Sõitsin tuletõrjujate juurde. "Kus inimesed on, kes seal majas elavad?" küsisin. "Majas. Mehed üritavad neid päästa." vastas ta.
Üritavad. Daniel on seal majas. Daniel on seal majas ja see põleb, korrutasin ma endale. Ja siis tuli üks tuletõrjuja majast välja kandes õlal keha, mis nägi välja nagu Daniel. Ma karjatasin. Ta tuli meie poole ja asetas ta murule. Ma sõitsin kiiresti lebava keha poole ja tõukasin end põlvedele. Ta nägu oli põlenud, ta keha oli suitsune ja põlenud. Ta ei olnud enam üldse Danieli moodi. Mu nägu kõrvetasin tulikuumad pisarad, mis mööda põski alla voolasid. "Ei, Daniel!" karjusin. "Sa ei tohi mind jätta. Palun Daniel! Ei!" ma ei suutnud. Mind kisuti poisi juurest ära ja ta tõsteti kanderaamile. Miks? Miks? Miks? Ma lamasin küürus murul ja valasin pisaraid. Daniel pandi autosse ja viidi minema. Daniel... Daniel oli surnud...
Palun vabandust! Ma tõesti ei jõudnud viimased kaks päeva uut kirjutada! Nagu ikka ootan ma kommentaare ja ka kriitikat. Mis meeldib ja mis mitte?! Vote´ige ja kommenteerige palun!
