Ta südamelöögid aeglustusid, kuni oli seal täielik kriips. Ma ronisin Danieli peale ja hakkasin talle südamemassaaži tegema. "Preili, mida te teete? Ta on surnud." ütles õde. "Ei, ei, ei. Ma lubasin, et ta ei sure. Ta ei sure. Ei, ei ei. ütlesin nuttes. "Te ei saa enam midagi teha!" ütles õde. "Daniel. Tule tagasi. Tule tagasi. Palun, ära jäta mind. Daniel, tule tagasi. Tule tagasi...Daniel, palun," nuuksusin, kuid ei jätnud pumpamist. "Ta on surnud. Te ei saa midagi enam teha," ütles õde jälle. Ma nutsin ja pumpasin ikka kätega edasi. Danieli särk oli mu pisaratest märg. Ma jätkasin ja jätkasin. "Preili, te olete seda juba pea 20 minutit teinud. See ei aita," seletas ta. "Mis veregrupp Danielil on?" küsisin samal ajal massaaži edasi tehes. Õde võttis paberi ja luges sealt: "AB," "Andke mulle süstal. Kiiresti!" ütlesin. Ta võttis sahtlist rohelise koti ja sealt süstla.
"Võtke mu veenist verd. Kohe!" karjusin. Ta surus süstla mulle kätte ja imes sealt sütlatäie verd. "Süstige see talle! Kohe!" ütlesin rahmeldades. Pumpasin samal ajal ikka Danieli rindkere. Õde torkas süstla Danieli kätte ning surus vere talle veeni. "Veel! Võtke veel verd!" ütlesin. "Preili, see on teile kahjulik." kokutas õde. "Tehke seda, kohe!" karjusin. Ta torkas kiiresti mulle süstla veeni ja siis jälle Danielile. Nii umbes viis korda. "See ei aita," ütles õde. "Peab aitama." ütlesin. Mu käed olid nõrgad ja ma ei suutnud enam jätkata. "Daniel! TULE TAGASI!" karjusin läbi pisarate. Tegin viimased lükked ja lasin käed lõdvaks. Masin hakkas piiksuma. "Preili," "Miks? Daniel, sa ei saa mind jätta!" karjusin ta rinnal pisarates. "Preili, ta süda lööb!" hõikas õde. Ajasin end istukile ja vaatasin monitori. Tõesti ta süda oli vaikselt lööma hakanud.
Järgmisel hetkel läks silme eest kõik mustaks. Avasin silmad ja uurisin ümbrust. Olin selles samas palatis, kus ennegi. Daniel lamas teises voodis, veidi eemal. Tundsin enda käe vastas midagi imelikku ja märkasin kanüüli. Võtsin selle koheselt ära ja tõusin voodist püsti. Panin jalanõud jalga ning kõndisin Danieli juurde. Ta südamelöögid olid tugevad. Ma surusin ta huultele musi ja hakkasin palatist välja minema, kuid enne jõudis õde sisse tulla. "Preili, te peaksite voodis olema. Ja ma pean teile midagi teatama," ütles ta ja andis paberi mulle. Ma võtsin paberi lugesin paar sõna, vaatasin Danieli poole ning läksin palatist välja. Ma pean koju minema. Ma ei saa seda jätkata enam. Ma läksin haiglast kiiresti välja ja hakkasin mööda tänavaid kodu poole lonkima. Keerasin võtmega ukse lahti ning läksin üles oma tuppa. Otsisin sahtlist kaks valget paberit ja pastaka. Kirjutasin ühele paberile Danielile kirja ja teisele Jessicale. Voltisin need kokku ja jätsin need öökapile haiglast saadud lehe peale.
Küll nad avastavad selle siis. Läksin tagasi alla ning siis majast välja. Ma pidin selle ära tegema. Ma läksin tagahoovist metsa. Just seda teed pidi, kus jooksid tilkunud Danieli verepiisad. Ma mäletan, et viskasin kuhugi siia oma relva. Jäin seisma puu juures kus oli rohkem verd, siin me peatusime korraks. Märkasin puu juurte vahel midagi musta. Seal see oligi. Haarasin selle ja kontrollisin salve. Üks kuul oli veel jäänud ja just seda mul vaja oligi...
Ma tean, et ma lubasin, et uus jutt tuleb välja jõuludel aga ma mõtlesin ümber. Esimene osa tuleb uuel aastal. Ma ei teadnud, et see jutt nii pikaks venib ja ma tahaks vaheajal puhata! :)
