Inglid ja deemonid

1. peatükk

Kuulsin läbi magusa une, kuidas miski närvidele käivalt tirisema hakkas. Siplesin voodis, et leida käratekitaja, kuid siis äkitselt meenus mulle, et täna on suvevaheaja viimane päev ning ma pean oma uutele õpikutele kooli järgi minema. Ma tean, et see kõlab imelikult, kuid selline oli minu kooli kord.

Ma keerasin oma heledast puidust valmistatud öökapi poole ning sirutasin käe välja, et telefoni haarata ning äratus kinni panna. Kui see tehtud, lesisin selili veel voodis teki all, kuni lõpuks end aeglaselt istukile ajasin. Ma ei tahtnud ju hiljaks jääda. JÄLLE.

Eelmisel aastal pidime samuti oma uutele õpikutele ja töövihikutele järgi minema, kuid mina otsustasin äratuse kinni keerata ning veel 5 minutit voodis pehme ning sooja teki all uneleda. Minu kahjuks sai viiest minutist hoopis 4 tundi und ning ma ei jõudnudki kella kaheteistkümneks kooli, et oma vajalikke õppevahendeid kätte saada. Esimesel koolipäeval tuli sellest suur jama, sest tähtaeg on tähtaeg.

Kuna ei tahtnud oma viga uuesti korrata, ajasin end jalule, hoolimata soovist veeta veel paar minutit voodis, sooja teki all. Ma loivasin end aeglaselt trepist alla, libistades õrnalt oma sõrmeotstega mööda trepi käsipuud. "Ema! Kas sa oled kodus või?" hõikasin ma vaikselt köögi poole suundudes, kuid keegi ei vastanud. Ilmselt oli ema juba tööle läinud. Ta töötab juuksurina ja teeb ületunde, et meil oleks toit laual.

Isa töötab välismaal diplomaadina. Algselt pidime meiegi emaga temaga kaasa minema, kuid me otsustasime viimasel hetkel ümber.

Kui jõudsin kööki, võtsin aeglaselt kapist taldriku ja sahtlist lusika ning asetasin need suure kolksatusega laua peale. Seejärel loivasin end külmkapini, võtsin sealt piima ning selle kõrvalt hommikuhelveste paki. Vaatasin hetkeks suurt kella, mis asetses pliidi kõrval. See näitas, et kell on 11:00. Ma valasin kiiresti helbed ja piima kaussi ning sõin need rutuga ära. Seejärel tormasin üles enda tuppa ning panin selga punase suvekleidi, kammisin ära juuksed, haarasin kätte musta mahuka käekoti ning asusin kooli poole teele.

Kool on minu kodust 5 kilomeetri kaugusel ning busse siin ei ole. Jalgrattaga ma sõita ei saa, kuna talvel murti meie kuuri sisse ja rattad varastati ära. Osad tulevad kooli rolleritega, kuid minu ema ei taha kuuldagi sellest ideest, et ma omale rolleri ostaksin. Seega ei jää mul muud üle kui jalutada.

Kui olin jõudnud Pine Roadi ristmikuni, helistasin Wendy'le, oma parimale sõbrannale. Ta lasi paar korda kutsuda, seejärel vastas hingeldades:"Jaaa, kuule keera ringi ma juba jooksen! Ma kohe jõuan! Väga kohe ausalt! Oota natuke!" ning ta lõpetas kõne. Keerasin ringi nagu kästud ja juba nägin kõrvaltänavast minu juurde jooksvat tüdrukut. Kui ta oli lähemale jõudnud, tõstsin oma parema randme kõrgemale ning koputasin vasaku nimetissõrmega sinna peale, andmaks talle teada, et aega on vähe.

Kui ta minuni jõudis, lasin tal paarkümmend sekundit puhata ning seejärel jooksime koos kooli poole. Vahepeal pidime muidugi peatuma, sest tema, tarkpea, oli pannud omale jalga varbavahed.

Lõpuks jõudsime kooli juurde ning meil oli 10 minutit aega. Kõndisime hingeldades kolmandale korrusele ning saime kätte oma vajalikud õppevahendid. Seejärel jäime paari klassikaaslasega veel juttu natukeseks rääkima ja selgus, et meie klassi pidavat tulema uus õpilane, kes just äsja siia kanti oli kolinud. Oma mõtteis palvetasin, et see uustulnuk oleks seltsiv ja lõbus, sest enamus meie klassist olid kas kuivikud või siis sellised, kes olid peaaegu et koguaeg pidudel.

Kuna kell ei olnud veel palju, pakkus Wendy välja, et läheks tema juurde ja passiks seal. Ilma pikemalt mõtlemata noogutasin talle ning ütlesin:"Mul pole kedagi niikuinii kodus" ja me asusimegi tema kodu poole teele.

"Ei tea kes see uus õpilane on," rääkis Wendy "mingi ilus kutt võiks olla!"

"See sulle meeldiks jah!" ütlesin ma naerdes. Wendy on alati olnud selline, kes tahab poistega aega veeta ning nendelt tähelepanu.

"Võiks olla lihtsalt mingi lahe tüdruk, kellega me saaks aega veeta" pakkusin ma välja. Mina eriti poistest ei hooli, neist on raske aru saada ja mis ma nendega ikka jaman.

"No mõtle kui ta oleks ilus poiss, eks. Siis see tähendaks seda, et tal oleks teisi sõpru. Poisse." ta silmad lõid särama seda rääkides.

Meie jutt jäi pooleli sest me olime jõudnud sihtpunkti.

Wendy maja on väga uhke ning oli näha, et ta on päris rikas. Ta maja oli ehitatud valgest kivist, aiapostid ja majaesised sambad olid marmorist. Hekk oli hästi pügatud ning lillepeenrad olid veatult rohitud. Sisenesime aeda ning seal oli näha mitut inimest tööd rügamas. "Ma vist ei rääkinud sulle, et me palkasime aiatöölisi, jah?" küsis ta nagu muuseas. Pomisesin talle midagi "ei" taolist ning astusin välisuksest sisse.

"Ema, Melrose tuli meile! Me oleme minu toas, ära tüütama tule palun!" ning ta ruttas trepist üles kolmandale korrusele. Jah, kolmandale. Tema maja on kolme korruseline. Mina kõndisin tal vaikselt järel, pilguga maja uurides, sest neil oli koguaeg uusi asju juurde tulnud ja neid oli raske mitte märgata.

Wendy tuba oli suur ja roosa. Mööbel oli valge. Potsatasin istuma tema voodi peale ja jäin jälgima Wendy tegemisi. Ta kõndis oma peegellaua poole, istus taburetile ning hakkas hoolikalt oma heleblonde juukseid harjama. Seejärel võttis ta oma läpaka kirjutuslaua pealt ning me üritasime tund aega vähemalt internetist leida märke meie klassi uuest õpilasest, kuid tulutult.

Wendy toa uksele oli koputus. Uks avanes ning pea pistis sisse tumepruunide juustega naine. Wendy ema Sylvia. "Me lähme Rolf'iga ujuma. Kas te, tüdrukud, tahate kaasa tulla?" Wendy heitis küsiva pilgu minu poole ning ma naeratasin talle vastu. Ma teadsin, et ta tahab minna ning naeratusega andsin teada, et ta nõustuks.

Rolf oli Wendy noorem vend, 9-aastane. Nad olid tihti omavahel tülis ja seda oli koomiline vaadata.

"No okei me tuleme!" hõikas Wendy emale "Aga kas me saaks Melrose'i poolt läbi käia? Ta ei võtnud bikiine ega midagi kaasa, sest meil ei olnud plaan ujuma minna."

"Ikka saab" ütles Wendy ema erakordselt lahkel häälel ning pani ukse kinni.

Kui hiljem minu poolt läbi käidud, hakkasime ranna poole sõitma. Sinna jõudes vahetasime riided ära ning päevitasime natuke. Kui liiga kuumaks läks, käisime ujumas. Rolf tahtis meiega koos vette tulla, kuid Wendy hirmutas teda, et me lähme nii sügavasse vette, kis ujuvad haid. Muidugi see tõsi ei olnud, aga see vale töötas.

Varsti helises mu telefon. Helistajaks oli minu ema.

"Rose, kell on 8! Kus sa oled? Homme on koolipäev" kostis torust minu ema manitsev hääl.

"Ahjaa sorri, et sulle ei öelnud. Ma olen Wendy, Rolfi ja nende emaga rannas" laususin ma rahulikult.

"Kell 9 oled kodus!" ütles ta omast arust range häälega ja lõpetas kõne.

Me suplesime veel palju saime ning siis viis Wendy ema mind koju, kuigi see ei jäänud tee peale ette. Koju jõudes sõin, käisin duši all ja vajusin väsinult voodisse. Ma jäin mõtlema uuest õpilasest ning uinusin.