Inglid ja deemonid

5. peatükk

Tüdruk. Ta kõnnib rahulikult metsas, vaadates tihti üle õla. Keegi helistab talle. Tüdruk seisatab, tõmbab taskust telefoni välja, lükkab oma pruunikad juuksed eest ära ning asetab telefoni kõrva äärde. Ta vaikib ning kuulab. Tundub, et helistaja ei tahagi, et tüdruk räägib. Paari minuti pärast lõpetab ta kõne ning hoiab telefoni kramplikult käes. Ta silmad on täis õudu ning ta vaatab vaid ühte punkti. Järsku teeb ta täisringi ümber enda, vaadates hoolikalt ümbrust. Tundub, et ta ei märka midagi kahtlast, sest tema näoilme ei muutu. Tüdruk silmitseb oma telefoni, seejärel kükitab maha ja paneb selle sambla peale nii, et mingi tundmatu taime lehed seda varjavad. Ta vaatab uuesti enda ümber ning kõnnib edasi.

Tüdruk oli mingi 5 minutit kõndinud, kuni kuulis enda selja taga praksatust. Ta seisatas järsult ning keeras ringi. Ta pilk tardus selja taga oleval pimedal metsal. Tüdruk keeras ringi ja hakkas rutakamal sammul edasi kõndima. Kostus uus praks. Tüdruk jäi miskipärast seljaga hääletekitaja poole seisma. Varsti oli näha õhtuhämaruses tüdruku selja taga seisvat teist kogu.

"Ta kohe tuleb," sosistas uus kogu madalal meesterahva häälel ning tundus, nagu ta oleks naeratanud.

Poiss astus tüdrukule veel lähemale ning hakkas silitama tema kaela tagust. Natukese aja pärast mängis ta tüdruku kaelas oleva ehtega.

"Palun ärge tehke seda," alustas tüdruk anumist "ma ei räägi kellelegi!"

Poiss vaigistas ta, surudes oma nimetissõrme tüdruku huulile. "Sa ise oled selles süüdi ju," lausus ta lõbustatud toonil.

Tüdruk paistis segaduses olevat, seega poiss hakkas seletama ohates:"Sa ju ise pistsid oma nina teiste asjadesse. Sa ei oleks pidanud seda tegema."

Tüdruk rabeles end järsku poisi nõrgast haardest lahti ning pistis jooksu. Ta üritas joosta nii ruttu kui võimalik. Poiss jäi sinna samasse seisma, kuid ta ei olnud imestunud ega pahane, et tüdruk ära jooksis. Ta vaid ohkas ning jooksis läbi põõsaste järgi talle. See ei olnud tavaline jooks. Ta liikus kohalt vaid silmapilguga nii kaugele, et teda oli raske näha.

Paari sekundi pärast rabeles tüdruk poisi haardes. "Sa ei pääse ju siit," vastas ta naeratades. Talle paistis see lõbus olevat.

"Palun, ma palun, ärge tehke seda!" hakkas tütarlaps uuesti paluma.

"Sul ei ole mõtet seda teha," lausus poiss, keda jättis täiesti külmaks tüdruku poolnutune hääl.

Neiu silmad läksid järsku vesiseks ning tema silmadest hakkasid alla voolama pisarad, mis kuuvalgel särades mööda ta põski alla vajusid.

Poiss pühkis pöidlaga üle tüdruku põse ühe pisara ära, pomisedes seejärel:"Mõttetu ajaraisk."

Üsna varsti oli kuulda teiste poiste hääli, mis lähenesid nende kahe poole.

"Sa oled juba päris varakult kohal, Marc," lausus üks poistest. Poiss, kelle nimi oli väidetavalt Marc, hoidis ikka tüdrukust õrnalt kinni.

"Küll teil võttis siia jõudmine alles aega," ütes Marc naerdes.

Järsku haare tüdruku ümber nõrgenes. Tütarlaps vajus põlvili ning hõõrus oma õlgu ning tundus, et teda oli siiski tugevalt kinni hoitud.

"Muidu päris kaval oli telefon ära peita, et me sind lainete kaudu üles ei leiaks või sinuga ühendust ei saaks võtta," lausus üks saabunud poistest.

"Kuidas te mind ikkagi leidsite?" küsis tüdruk läbi nuuksete.

"Sinu lõhna järgi, tibuke," irvitas pikemat kasvu poiss.

"Marcus, käitu viisakalt!" sisistas poisile tüdruku jaoks tuttav hääl.

Marcus pomises midagi vastu, kuid Marc vaatas talle tõsise näoga otsa ning teine jäi vait.

"Tõuse püsti!" käsutas tuttav hääl pärast väikest pausi. Kui tüdruk oli püsti tõusnud, lükati teda selga, andes märku, et ta liiguks edasi.

"Kas me seda kinni ei seogi?" küsis Marcus pettunult.

"Kuule, tuleta endale meelde, kes me oleme," vastas talle Marc.

Nad kõndisid paar minutit sügavamale metsa, tüdruk kõige ees ja poisid järgi. Tütarlaps isegi ei osutanud vastupanu, sest ta teadis, et ta ei pääse sellest. Ta vaid nuttis lahinal, lootes, et talle halastatakse.

Kui nad olid jõudnud suure kivi juurde, küsis järsku Marc:"Kas sa teed meiega koostööd või ma pean su mõtetega mängima?"

"Mõtetega mängima ehk...?" vaatas tüdruk segaduses näoga neile kõigile otsa.

"No ma suudan sind mõtetes veenda, et sa tahaksid meiega koostööd teha ning allus meie käskudele," jutustas Marc rahulikult.

"Ma võin..." alustas Marcus, kuid mingi viienda poisi hääl, mida tüdruk polnud kuulnud varem, peatas ta:"Sa ei oska seda võimet, mis sulle antud on, kasutada eriti."

"Las ta proovi minu peal," ütles tüdruk kõigile üllatuseks nutujoa vahele.

"Tõsiselt?" läks Marcus liigagi elevile.

Marcusele ei vastatud ning ta jäeti tüdruku juurde valvesse, kuni teised poisid paar sammu eemal arutasid, kas lasta uusimal liikmel proovida või ei.

"Okei, Marcus, sa võid proovida, aga loo midagi ilusat. Ja minu kord on see kõik läbi viia," lausus tuttav hääl.

"Mine heida kivile selili," jagas tuttav hääl käskluse.

Tüdruk tegi nagu palutud. Marcus läks tema parema käe juurde ning pani enda peopesa vastu tema oma, ja noogutas poistele. See tähendas, et ta alustas illusiooni loomist.

Viies, see kõige vaiksem poiss, võttis oma taskust terava noa välja ja hoidis seda käes, tera püsti. Tuttava häälega poiss pomises midagi arusaamatut paar minutit, seejärel astus tüdrukule lähemale, keeras ta pea küljele, et kael oleks hästi näha, ja hammustas teda tugevalt.

Tüdruk hakkas hoolimata illusioonist karjuma.

"Ma unustasin valu ära võtta illusioonist," pomises Marcus.

Miski hakkas tirisema. Olin seda tirinat juba paar päeva kuulnud, sellepärast teadsin kohe, et see oli äratuskell. Hõõrusin väsinult silmi ja vaatasin enda ümber. Mulle meenus see unenägu. Õudusest raputasin ennast ning ajasin jalad voodist rippu ning kõlgutasin neid natukene. Seejärel tõusin püsti ja liikusin akna juurde. Tee oli märg. Ma järeldasin, et öösel oli natukene sadanud, sest maa ei olnud läbimärg ja lompe ei olnud.

Hajameelselt panin teksapüksid jalga, särgi selga ning pusa ka peale, sest õues paistis jahe. Haarasin ukse juurest koolikoti ning liikusin trepist aeglaselt alla, peas ikka keerlemas minu unenägu. Jõudes kööki, võtsin laualt võileiva, mille ema oli mulle enne tööle minemist valmis teinud ning kõndisin majast välja.

Miks ma ei saanud seda unenägu peast? Ma küll ei uskunud, et unenäod tulevikku ennustaks ja midagi sellist, aga ma ei saanud seda ka ära unustada nagu kõiki oma teisi.

Olles alles poolel teel ristmiku poole, hakkas mu telefon taskus vibreerima. Keegi helistab. Mu silme ette tuli selle tüdruku kohkunud pilk, kui ta kuulas kedagi rääkimas. Raputasinoma pead, et need mõtted kaoksid ning võtsin oma telefoni vastu. See oli ähmi täis Wendy.

"Melrose! Melrose! Kas sa kuuled mind?" kisas ta peaaegu telefoni.

"Kui sa karjumist ei lõpeta, jään ma varsti kurdiks ja siis ei kuule enam," ütlesin talle naljatlevalt.

"Praegi ei ole aega naljatleda," jätkas ta kõvasti rääkimist.

"No räägi, milles asi on siis!" ütlesin pahaselt.

"Kool jääb täna ära, kooli lähedalt metsast leiti uue tüdruku laip kivi pealt," jutuastas ta hingeldades.

Seda kuuldes muutusid mu jalad nii raskeks, et ma ei suutnud enam edasi kiikuda. Ma seisatasin. Lasin kotil maha kukkuda ning istusin teeääre peale. Kuulsin veel Wendy't ütlemas, et kool jääb täna uurimise tõttu ära, seejärel lõpetasin kõne, hoolimata sellest, et sõbranna rääkima jäi.

Ma istusin seal ääre peal kaua, kuni lõpuks tõusin püsti, haarasin koolikoti ning seadsin sammud metsa poole.