Inglid ja deemonid

15. peatükk

"Sarah?" vaatasin tüdruku poole üllatunud näoga "Kus teised on?" Selle asemel, et vastata, vaatas tüdruk mulle otsa ning puhkes naerma. Vaatasin teda segaduses näoga.

"Nad on kohal juba," ütles tüdruk rahumeelselt.

Ma läksin vee lrohkem segadusse ning pistsin pea välisuksest välja, vaadates paremale ja vasakule. Ma ei näinud mitte kedagi.

"Ega inglitel mingit nähtamatuse värki pole?" küsisin naljatades. Sarah naeris selle peale ning ütles:"Anna oma käsi mulle."

Andsin talle oma parema käe. Ta pööras mu peopesa allapoole ning asetas enda peopesa minu käelaba peale. "No ja mis nüüd?" küsisin kannatamatult.  

"Pane oma silmad kinni," ütles Sarah "ja oota natukene. Lihtsalt ära võta oma kätt mitte mingil juhul ära." 

Panin silmad kinni, nagu palutud. Ühel hetkel tundsin, nagu mind sikutatakse ja tiritakse. Mul oli tunne, nagu oleksin mingi näts, mida saab väga pikaks venitada. Võitlesin tahtmisega silmi lahti teha. Ühel hetkel käis potsatus ning Sarah koputas mulle õlale. "Ava nüüd silmad," ütles ta.

Kui tegin uuesti, nagu kästud, seisid minu ümber 6 inimest. Sellisel juhul 6, kui ma ühmi täis ikka õigesti lugesin. 

"Hei!" ütlesid kõik mulle järjest ning ma vaid lehvitasin kohmetult vastu, vaadates segaduses ümbrust. See oli nagu pisikene maalapikene õhus. "Kas keegi süstis mulle midagi või andis mingeid tablette?" küsisin segaduses, sest ma ei leidnud seletust, kuidas ma saan olla pilvedes mingi rohumaa peal, ilma, et ma sealt läbi või alla kukuks. 

Blondide juustega tüdruk hakkas kõve häälega naerma ning ulatas mulle naeratades käe, et püsti saaksin tõusta. "Melany," ütles seesama tüdruk.

"Nelly," ütles minust järgmine tüdruk, kelle juuksed olid kahte punupatsi punutud ning ulatas mulle samuti käe. "Ma olen... Eeee... Melrose," tutvustasin endki.

Minu juurde astus pikka kasvu tüdruk, kelle juuksed olid hobusesabas. "Ma olen Allison, tore sinuga tutvuda 'eeee... Melrose," ütles ta naerdes. 

"Theodore, ehk lihtsalt Theo," ulatas mulle naeratades käe poiss. Ainukene poiss, keda siin ruumis nägin. "Kas sa oledki see kõige tugevam?" küsisin temalt ilma end tutvustamata. Kohe, kui olin küsimuse esitanud, hakkasin seda kahetsema. Tüdrukud hakkasin naerma ning poiss noogutas mulle, nägu naerul. Ma polnud vähemalt ebaviisakas. Loodetavasti.

"Kas te veedategi siin maalapi peal vaba aega või?" küsisin, keerutades end pilvede keskel seisval aasa moodi rohumaal. 

"Tegelikult, siin õpetame ja õpime asju, mis meil eriti tugevad pole, ilma, et keegi meid segada saaks," seletas Theo.

"Ja vajadusel peidame end deemonite eest, sest neil siia sissepääsu ei ole," lisas Nelly.

"Kuidas ei ole?" sattusin taas segadusse "Selle rohumaa ääres pole ju piire ega midagi. See oleks nagu lihtsalt väljak, millel pole väravaid ümber. Kuidas nad siia ei saa siis?" 

"No, esiteks, nad ei tea, kuidas ilmuda..." hakkas kaua vaikinud Sarah seletama.

"Ilmuda? Kas see kahtlane venitamise värk oligi siia ilmumine?" küsisin naerdes.

"Jah," jätkas Sarah "igatahes, nad ei tea, kuidas just siia ilmuda ja pealegi, siia saab ilmuda nii, et kujutad ette seda kohta ning iga selle liikme nägu. Saad aru?" 

"Sellepärast ma nii kaua pidingi enda esikus silmi kinni hoidma, sest sa manasid enda ette pildi Nellyst, Melanyst, Allisonist, Theodorist ja endast ning seejärel kohast?"

"Theost," parandas ruttu Theodor silmi pööritades.

"Sinust ka ju,"

"Miks minust ka? Ma ei oska ühtegi inglite trikki ju." 

"Sellepärast sinust, et sa tead, et oled ingel. On sul veel küsimusi?" seletas Sarah sõbralikult.

"Tegelikult jaa," vastasin, vaadates igale inglile otsa "kas teil on päris tiivad ka või ei ole? Nagu, kas lennata ka saab või?"

Theodor hakkas armsalt naerma ning ma vaatasin mures näoga tema poole. Ma ei teinud nalja ju. Ta märkas minu ilmet ning otsustas ilmselt sellepärast ise seletada:"Nendel, kes on oma oskusi pidevalt lihvinud ning asju juurde õppinud ja palju inimesi päästnud."

Noogutasin arusaadavalt ning manasin ette naeratuse. "Kas me võiks täna koju minna?" küsisin Sarahilt "Ma olen väsinud."

Tüdruk noogutas mulle ning hõikas siis teistele: "Tsauki, saame homme ka siin kokku ning õpetame Melrose'i natuke?"

Kõik noogutasid ning lehvitasid. Sarah' tõstis oma käe minu poole ning seekord ma juba teadsin, mida teha. Panin oma käe tema oma peale ning sulgesin silmad. Paari minuti pärast olin turvaliselt kodus.