Inglid ja deemonid

11. peatükk

Ärgates kiirustasin kooli poole. Mulle tundus, nagu oleksin midagi unustasin, kuid arvasin, et ju see mingi õppetükk oli mida ma siiski ära ei olnud teinud. Või siis unustasin oma pidanli koju. Igatahes ei pööranud ma sellele tähelepanu, vaid lippasin kooli poole.

Kooli ette jõudes ootas mind ukse ees Carlos, kes mind kohe enda embusesse võttis. Nüüd on siis meiega asjad selged. Ma kallistasin teda tugevalt vastu ning kõndisime vaikides koolimajja, mõlemal totakas naeratus näol.

Kuna Wendy esimesse tundi miskipärast ei jõudnud, istusin ma Carlosega. Ta sai terve tunni pahandada kirjanduse õpetaja käest, sest ta rääkis minuga juttu. Muidugi mõttes mõtlesin ma, kus Wendy on, aga arvasin, et ta on kodus ja viskasin selle mõtte peast.

Kui me Carlosega teise tundi kõndisin, nägin maruvihast Wendy't minu poole ruttamas. Nähes minu kätt Carlose peos, läks ta kulm veel kortsu ning ta surus käe rusikasse. Jõudes minu juurde, võttis ta minu pluusest tugevalt kinni ja tiris mind nurga taha. Carlos jäi segaduses pilguga mulle järele vaatama.

"Miks sa ristmikul polnud?" alustas sõbranna kohe väga pahase häälega.

Tal oli tõesti õigus minu peale pahane olla. Ma olin ristmikult ju suure kiirusega kooli poole jooksnud, et esiteks mitte hilineda, ja teiseks Carlose juurde saada.

"Wendy..." alustasin vabandamist, kuid tüdruk segas mulle vahele.

"Aga nooojah," venitas ta vihaselt silmi pööritades "eks Carlos ole sulle tähtsam kui mina."

Avasin uuesti suu, et midagi enda kaitseks öelda, kuid asjata, sest Wendy ei lasknud mul rääkida, vaid segas jälle vahele.

"Mis ajast sina temaga oled? Oled sa kunagi sellest reeglist kuulnud, et ei hakata käima oma parima sõbranna crush'iga?" tõstis ta rääkides häält, endal nägu punane peas.

"Kuula nüüd mind ka," karjusin talle vastu, sest ma ei tahtnud, et ta jälle segaks mulle vahele "sa teadsid seda, et ta meeldis mulle ka! Ja pealegi, mina meeldin talle ka!"

"Ta oli ikkagi minu crush!" seletas Wendy kätega vehkides.

"No mida! Ma oleks pidanud teda sundima, et sina talle meeldiksid või?" sain ma juba väga kurjaks.

Seekord avas Wendy suu, et midagi öelda, kuid mina katkestasin teda. Ta sai väga pahaseks ning veresoon tema laubal punnitas välja.

"Armatust ei saa sundida pealegi!" sisistasin talle.

"Sa mulle vähemalt öelda ei võinud? Ma siiski pidin sinu parim sõbranna olema. Sa oleksid võinud hoiatada mind!" lausus ta ning tegi süüdlase näo pähe.

"Kuidas ma okeksin pidanud! 'Tsau Wendy, Melrose siin. Tahtsin sind hoiatada, et mul on teema sinu crush'iga. Kena päeva jätku!' Nii või?" küsisin ülbelt.

Wendy silmad läksid suureks ning ning ta muigas. Me olime natuke aega vaikuses ning vaatasime vihaselt teineteist, kuni lõpuks Wendy suu avas.

"Kasvõi nii oleks sobinud," vastas ta solvunult "ja miks sa telefoni vastu ei võtnud? Ma saan aru, et sa nautisid enda KALLIMA seltskonda, aga sa siiski oleksid võinud vastu võtta!"

Seda öelnud tema hääl tõusis ning mulle tundus, et kohe saan uue peapesu. Ma kobasin enda taskutes, lootes leida telefoni. Kahjuks ma seda ei leinud.

"Sa võid mind üle katsuda, mul ei ole telefoni kaasas!" õigustasin end vihaselt.

"Sul on ALATI telefon kaasas! Ära valeta!" vastas ta kõva häälega solvunult.

"No ei ole ju!" ütlesin seekord eriti valjult ning tabasin meilt kahelt paljude kaasõpilaste pilgud.

"Vahet pole, ma ei taha sinuga rääkida. Sa võid mulle helistada, kui normaalseks oled iuesti hakanud," lausus Wendy, võttes maast enda koolikoti.

"Mina ja pole normaalne?" sain ma pahaseks "Sina oled see, kes mõttetut draamat korraldab siin! Sa võid mulle helistada, kui sul aru pähe tuleb, ma ei taha sind näha niikaua!"

"Ma loodan, et sina oled järgmine, kes kivil surnuna lebab!" karjus ta ning ruttas bioloogia klassi.

Ma jäin talle suu ammuli järele vahtima. Ma ei olnud midagi sellist temalt küll oodanud. Ma olen teda väga kaua tundnud, kuid ma ei arvanud, et ta midagi sellist mulle ütleks. Ta tavaliselt ütleb kõik välja, mida ta mõtleb. Kui ta oli silmapiirilt kadunud, tundsin, kuidas mul kõhus keerama hakkas. Otsustasin, et sean sammud kodu poole, kuna ma ei tahtnud teda näha natuke aega.

Kui olin natuke kõndida saanud, kuulsin selja tagant lähenevat mootorimürinat. Keerasin ringi ja nägin Carlost. Ta peatas oma rolleri minu kõrval.

"Kas võin daami koju viia?" küsis ta majesteetlikult ning naeratas.

"Ikka võib," vastasin ning mu näole ilmus naeratus, kuigi ma olin ikka veel Wendy peale pahane.

Me sõitsime vaikides minu maja juurde. Ma ronisin rolleri pealt maha ning laususin:"Ma kutsuksin sind edasi, kuid ma tahaksin üksinda olla praegu."

"Saan aru," lausus Carlos, tulles rolleri pealt maha ning suudles mind suule.

"Homme näeme siis," ütles ta rollerile uuesti ronides ning pilgutas silma.

Vaatasin maja ees seistes, kuidas poiss rolleriga eemale, kaugusesse sõitis. Seejärel astusin uksest sisse, läksin oma tuppa. Sain natukene aega kodutöödega tegeleda, kui kuulsin uksele koputust.