Inglid ja deemonid

29. peatükk

Vaatasin Theole imestunud näoga otsa ning hakkasin naerma. Poiss kortsutas koos Marciga kulmu, Lucy keeras oma pea minu poole ning vaatas mulle küsiva pilguga otsa.

"Hea nali," lisasin selgituseks läbi naeru.

"See.. ei ole nali," sõnas Marc mulle otsa vaadates.

Jäin otsekohe vait ning tõsinesin. Vaatasin neile kõigile kolmele kordamööda otsa. Ma ei saanud mitte midagi aru. 

"Kas sa tahad öelda, et..?" küsisin järsku vakatades.

"Tema ongi see reetur, kelle kohalolekut Cody tundis," sosistas Lucy mulle vaikselt. 

„Theo, see olid sina?!“ pärisin silmi suureks ajades poisilt, kes paar sammu Marcist tagapool seisis.

„Mis siin nii üllatuda? Ma kartsin, et sa sellest varemgi aru saad,“ rääkis teine õlgu kehitades.

„Kuidas ma oleksin pidanud sellest varem aru saama?“ küsisin poisilt. Marc astus sammu mulle lähemale, kuid ma taganesin sammu võrra ja silmanurgast nägin, et Lucy tegi sama.

„Näiteks kui ma sind metsast sules ära tassisin, siis Dahlia oli üksinda ja ütles „meie“ ja ma ütlesin talle, et ma pole üks teist, mäletad?“

Tegelikult ma mäletasin seda küll. Mulle tuli kananahk ihule ning ma väristasin end üle keha tasakesi.

Theo astus paar sammu ettepoole Marci kõrvale ning ütles talle midagi vaikselt. Kasutasin hetke ära ning sosistasin väga vaikselt Lucyle:“Kutsu abi.“

Tüdruk vaatas mulle hetkeks arusaamatu pilguga otsa, kuid ma koputasin sõrmega vastu pead ning ta sai aru, et mõtlesin telepaatiliselt.

„Meil on abi vaja, Theo on reetur, oleme Melrose'iga lõksus. Mingi teine poiss on ka siin!“ ilmus minu mõtteisse.

„Nii, et teie kutsute abi?“ küsis järsku Theo ning astus meile paar sammu lähedale. Meid lahutas vaid umbes üks meeter.

„Kas sa arvasid tõesti, et me laseme teil lihtsalt endale tappa anda või kuhugi viia?“ päris Lucy minu üllatuseks väga ülbelt. Kuidas ta suutis sellises tõsises olukorras veel nalja heita või meie vastaseid veel rohkem närvi ajada?

„Theo, kas tema ongi see ravitseja või?“ küsis Marc ning kergitas kulmu.

„Jah, tema ongi see, kellest ma sulle rääkisin,“ vastas poiss huuli torutades.

„Äkki oleks targem sellest Carlosele teada anda? Ta saab otsustada, kas murrame ta maha või viime Sarahit tervendama.“

„Pigem viime nad kohe Carlose juurde, maha saame nad ju iga hetk murda,“ pakkus Theo ning nad mõelmad astusid meile lähemale. Theo võttis mul kampsunist kinni ning seejärel haaras käest. Üritasin end lahti rabeleda, kuid ma olin sõna otseses mõttes raudses haardes.

Vaatasin hetkeks Lucyt kes kakles Marciga, mõlemad tirisid teineteist riietest ja vahel lõid. Tüdruk ei tahtnud end vabatahtlikult ilmselt „pahade tüüpide“ kätte anda. Meie kahjuks oli Marc siiski tugevam ning varsti oli Lucy Carlose teise käe küljes kinni.

Kuna me niikuinii kõndisime juba hukatuse poole, otsustasin kohale jõudes hakata vastu ning üritada kakelda. Mõtlesin, et ma pole paarist asjast täpselt aru saanud ning praegu oli minu meelest viimane aeg neile selgus tuua.

„Kuule, Theo,“ kõnetasin poissi ning neelatasin tugevalt.

„Mmmh,“ mõmises teine vastu.

„Kuidas sa saad üldse olla ingel ja deemon korraga? Kas sa nagu pooli ei pea valima?“

„Mu ema oli ingel ja isa oli deemon, niiet minus on mõlema verd. Põhimõtteliselt on võimalik oma andeid edasi kinkida ka, sellest pole sulle ilmselt räägitud. Minu ema tahtis, et minust saaks tugev ingel ning kinkis salaja mulle oma võimed enne surma. Isa tahtis, et deemonid jätkuksid ning kinkis mulle enne enda surma ema teadmata võimed. Kumbki ei teadnud, et nad mõlemad mulle oma võimed kinkisid.“

„Kuidas nad surid? Ja kuidas nad said üldse koos elada, kui nad nii erinevad olid?“ küsisin edasi.

Theo vaatas mulle halvakspanevalt otsa, kuid ei öelnud midagi.“Nad meeldisid teineteisele ja tegid verevande, et nad ei tee teineteisele halba. Ja nad surid ühe deemoni pärast, kes sai sellest vandest teada ning tappis nad.“

„Mis siis selles nii halba oli, et nad koos elasid?“ uurisin.

„No vaata, deemonid ja inglid ei tohiks läbi saada, nad on erinevad. Nagu vampiirid ja küüslauk. Lihtsalt ei sobi kokku ja ei ole ka mõeldud kokku, saad aru?“ küsis Theo minu poole vaadates.

Noogutasin talle ning suunasin oma pilgu jalgadele tagasi, et mitte ööpimeduses millegi otsa kukkuda.

Tavaliselt, kui inimene hakkab surema, siis tal peaks ju olema mingi tunne, et see kõik on läbi ju? Igatahes minul mingit erilist tunnet ei olnud. Tundsin ainult natuke hirmu, kuid mitte surmahirmu. Lootus sureb viimasena ka...

Kui olime paar minutit niimoodi kõndinud, et minu pea langetatud oli, kuulsin järsku pimedusest mingit hüüdu ning tõstsin järsku pead. Marc oli minu reaktsiooni näinud.

„Mis see oli?“ küsis ta minu poole vaadates.

„Ma ei tea,“ vastasin. Ma ei tahtnud talle rääkida, et olin kuulnud kedagi enda nime hüüdmas.

Sama hüüd kostus uuesti ja nüüd juba üsna selgelt. Mind ja Lucyt hüüti nimepidi ja otsiti taga. Ju nad olid siis kätte saanud tüdruku sõnumi ning tulid meile appi.

„Dahlia,“ lausus Theo minu poole vaadates hetkeks ning seejärel pilgu tagasi enda ette suunates „mine tegele nendega.“

Oli kuulda mingit vihinat ning minu nägemine oli selgemaks muutunud. Sain lõpuks aru, miks kõik oli nii pime olnud – Dahlia oli meid oma suitsuga ümbritsenud.

Hakkasime täiesti teise suunda kõndima ja hüüded jäid kuidagi vaiksemaks. Ei möödunud minutitki, kui hüüetest said appi karjed. Mu süda hakkas kiiremini taguma. Ma oleksin hea meelega sööstnud sinna nende juurde ning aidanud neid. Vähemalt üritanud.

Hakkasin Theo tugeva haarde sees rabelema ning mul isegi õnnestus lahti saada. Poiss oli nii jahmunud minu teost, et jäi paigale suurte silmadega seisma. Mina hingasin kergendatult ning panin plagama häälte poole, mis siiamaani appi karjusid.

„Kurat, Marc,“ karjus Theo teise poisi peale „püüa see plika kinni!“

Jooksin ikka edasi, vaatasin vaid korraks selja taha, et toimuvat näha. Muidugi oli pimedas seda raske teha, kuid ma nägin, kuidas mingi kogu mulle ebanormaalselt kiirelt lähenes. Keerasin pea otseks tagasi ning jooksin nii kiiresti kui suutsin.

„Melrose!“ karjus keegi suitsu seest. Tundsin, kuidas süda uuesti väga kõvasti taguma hakkas.

„Tulen juba, kannatage!“ hüüdsin vastu ning üritasin oma hingamist ühtlaseks saada.

Keegi võttis järsku mul pihast kinni kahe käega ning tõstis mu endale sülle. „Kas sa tahad kohe surra? Ma saaksin seda väga lihtsalt korraldada.“

Tundsin ära Marci mehise hääle. „Lase lahti!“ karjusin end tassivale poisile peaaegu kõrva ning kartsin, et ta pillab mu maha, kuid seda ei juhtunud.

„Tahad kohe surra või ei?“ kordas ta enda küsimust.

Vaatasin talle suurte silmadega otsa. „No teeme kohe,“ laususin, sest arvasin, et ta ei tapaks mind kohe.