Inglid ja deemonid

12. peatükk

Kuna ma külalisi ei oodanud ja emal olid oma võtmed, tõmbus mu kulm kortsu. Ma istusin oma toolil, kuni külaline lasi uuesti kella. Tõusin kähku püsti ninkõndisin rahulikult ukse juurde, arvates, et see on Wendy, kes vabandama tuli.

Üllatusin ust avades. Seal seisis pisarais Sarah, kes mind järsku kallistas. Ma olin päris kohmetu, sest ei osanud midagi teha. Panin talle käe õlale ning juhatasin ta elutuppa ning keetsin kohvi, sest mulle tundus, et tal on mulle midagi rääkida.

"Kohvi jood?" küsisin köögist.

"Jaa," kostus elutoast hädine hääl.

Kui olin lõpuks jõudnud elutuppa kahe tassi kohviga, vaatas Sarah mulle silma ning hakkas uuesti nutma.

"Räägi nüüd, mis juhtus," üritades rahulikuks jääda, sest ma ei olnud suurem asi lohutaja "räägi mulle mis juhtus!"

Sarah löristas kõvasti nina ning tõmbas valjult hinge, üritades rahuneda. Ta võttis suure sõõmu kohvi ning alustas.

"Sa ei tohi Carlose lähedale minna!" keelas Sarah.

Ma arvasin, et sain aru, milles asi on. Ta ilmselt kardab, et juhtub midagi sellist, nagu Vanessagagi oli, et Carlos eelistab mind tema õele.

"Sarah," alustasin naeratades "ma ei lubaks ju Carlosel sinuga käituda nii, nagu ta tegi, kui Vanessaga oli. Ma saan aru, et sa oled armukade, kuid põhjuseta."

"Ei, sa ei saa aru. Carlos on halb inimene. Ta on üleni halb. Usu mind!" anusta mind, pannes käed kokku, nagu palvetaks.

"Õed-vennad räägivadki teineteisest halba. Ma saan aru, aga sul ei ole mõtet mulle sellist jama ajada, sest mulle meeldib Carlos," vastasin, kuna mulle meenus poisi jutt õe-venna tempudest.

"Oi ei!" hüüdis ta ning hetke pärast oli ta nägu pisaratest uuesti läbimärg ning ta hakkas uuesti nuuksuma.

"Ma meeldin su vennale ka ja kõik on super ju, seda ei muuda miski," laususin positiivselt, aru saamata Sarah'i pisaratest.

"Ma pean sulle midagi näitama," lausus tüdruk, pühkides näolt kiiresti pisarad ära.

"No," venitasin ning ootasin huviga, mida ta mulle näitab.

Vaatasin segaduses olevalt Sarah'it, kes oma pluusi parema käe pika käise üles keris ning seejärel minu käest kinni võttis. Ta asetas õrnalt mu pöidla enda labakäe juures olevate veresoonte peale ning lasi mu ülejäänud neljal sõrmel oma käe teist poolt toetada. Tundsin oma kätt plastiliinina, mida saab voolida vastavalt soovile.

"Tee nüüd nii," õpetas Sarah "kui ma silmad sulgen, näitan sulle ühte asja. Sa näed seda põhimõtteliselt nii, nagu mina seda nägin. Hoia ainult oma käe asend, nagu ma näitasin. Kui sa enam näha ei soovi, eemalda oma pöial ning ava endagi silmad. Okei?"

"Okei," pomisesin siiski veel segaduses olevat, kuid sulgesin silmad.

Varsti nägin, kuidas minule unenägudes tuttav Marc Vanessaga metsas kõnnib. Kõik oli nii, nagu minu unenäos, kuni hetkeni, mis hakkas rääkima tuttav hääl. Seekord ei olnud see mitte lihtsalt tuttav, vaid ma tundsin selle ära. Carlos.

Jahmatusest avasin oma silmad ning vaatasin Sarah'it. Temagi avas enda omad ning noogutas minu poole kurvalt.

"Oota, ma ei saa aru praegu," üritasin selgusele jõuda, endal nutt kurgus "mida Carlos seal tegi?"

"See oli Carlose toodud ohver. Ega ta teda sinna päästma ei läinud, oh ei. Tema ta sinna viiski, et süüa saada. Täpsemini juua," seletas Sarah.

"Niiet ta on..." hakkasin ütlema, kuid tüdruk segas vahele.

"Deemon, jah."

"Ja kes sina oled, et sa seda kõike mulle ütled ja tead?" sain ma pahaseks.

"Ma olen ingel, Melrose, kuid sa ei tohi seda mitte kellelegi öelda! Isegi Carlosele! Sa võid temaga suhelda, kuid ole ettevaatlik ning palun ära armasta teda, vastasel juhul oled sina järgmine!"

"Misasja!" sain ma kurjemaks ning läksin segadusse "Kust sa tead seda kõike?"

"Inglid näevad unes halbu sündmusi, mida teevad nende lähedased või kuhu nad on sattunud. Me oskame unest üles ärgata ning kohe appi minna, kuid ingleid on alati vähem," vastas tüdruk ohates.

"Kas ma peaksin seda muinasjuttu uskuma?" küsisin ülbelt, sest arvasin, et Sarah naljatab niisama.

"Me suudame mõtteid ka lugeda," lisas tüdruk, nagu poleks minu viimast küsimust märganudki.

"Ma ei usu sind," laususin ning rüüpasin kohvi.

"Tahad tõestust?" küsis Sarah ja muigas.

"Oleks väga meeldiv," vastasin ärritatult.

"Mõtle millelegi ning ma arvan ära, millest sa mõtled," pakkus tüdruk.

Noogutasin, kuna mulle tundus see hea mõttena. Kujutasin endale ette esimese asja, mis mulle pähe tulid, ning selleks oli vana ja pragunenud koolimaja.

"Kool," vastas Sarah ning naeratas.

"See oli liiga ilmselge, sest terve elu olen ma seak vanglas veetnud," turtsatasin ning pakkusin välja, et mõtlen paari asja peale veel. Sarah oli nõus.

Kujutasin seekord ette punaseid villaseid sokke, mida ma vahel talvel kodus kandsin, kuna vastasel juhul mu varbad oleksid ära külmunud.

"Punased villased sokid," vastas tüdruk lühidalt.

Ma kortsutasin tema vastuse peale riiakalt kulmu ning mõtlesin seekord millegi absurdse peale. Kujutasin endale ette nunnakloostrit ning nunni, kes kannavad baleriini kleite.

Sarah puhkes naerma:"Ma kiidan su ettekujutusvõimet, sest nunnad baleriini kleitides on väga vaimukas."

Olin tükk aega vait, mõeldes, kas uskuda seda kõike või mitte.

"Usud mind nüüd?" küsis Sarah.

Ma ei jõudnud vastatagi, kui uksele kostus veel üks koputus.