Inglid ja deemonid

18. peatükk

Vaatasin poisile otsa, kulm kortsus. Miks me peaksime metsa minema? Mida ta mulle näidata tahab? Mingit head lagendikku, kus kasvab palju männiriiskaid?

"Kas sa tahad mind seenele viia?" küsisin kõheldes. Ma ei olnud metsi kunagi armastanud, kuid ma polnud seda talle maininud, seega ta ei pidanud seda teadma.

"Ei," vastas poiss naerdes ning sirutas oma käe minu poole märgiks, et annaksin talle enda käe pihku.

"Mulle ei meeldi metsad, Carlos," seletasin poisile, kes oli juba liikuma hakanud ning mind õrnalt kaasa tõmbama hakkas. 

Miks mulle metsad ei meeldinud? Olin väiksena läinud ema ja tema sõbrannaga kuhugi metsa mustikaid korjama. Nemad korjasid ämbrisse ning üritasid need täis saada. Mina keksisin niisama ringi, ajades taga iga liblikat, keda nägin ja pistes vahepeal suhu marju. Üks hetk märkasin, et ei näinud enam ema ega tema sõbrannat ning hakkasin jooksma teadmata suunas, sest ma olin hirmul. Ekslesin nii mitu tundi kuni lõpuks kuulsin ema meeleheitlikke hüüde ja lõpuks leidsime teineteist siiski üles. Sellest paarist tunnist, mis ma üksinda olin kõrgete puude vahel pimedas metsas, sai mulle selline trauma, et ma ei ole kunagi tahtnud enam metsa minna.

"Carlos, ma ei taha," ütlesin pead langetades ning hakkasin oma kätt poisi peost õrnalt ära tõmbama, kuid Carlos pigistas seda ning hakkas tirima.

"Mida sa teed?!" hakkasin paanitsema. 

"Sa tuled kaasa, kõik on korras, ma tutvustan sulle oma sõpru," ütles poiss ning haaras kõvemini kinni. 

Mulle meenusid kohe minu unenäod, mida olin näinud ning seejärel poisid, keda olin näinud.

"Ega mitte Sean'i, Marc'i, Marcus't ja Ron'i?" küsisin kulmu kergitades.

"Sa oled hästi kursis," ütles Carlos ning tiris mind käest järsult edasi, kui olin peatunud.

"Carlos, kas sa tead, et nad on halvad? Nad tapavad tüdrukuid kividel! Lähme siit parem ära!" tahtsin poissi kaitsta.

"Ma tean," vastas ta minu üllatuseks rahulikult "aga ma ei lase neil sulle liiga teha." 

Ma miskipärast uskusin teda ning võtsin tal tugevamalt käest kinni ja astusin tema kõrval metsa poole. Kusagil puude vahel kuulsin ma vibreerimist ning ta lasi mu käe lahti. "Telefon," selgitas ta ruttu ning vastas.

"Jaa. Me oleme Vahitorni juures. Jaa, Melrose on ka. Kurat! Ise teab siis," ja ta lõpetas lause. Kui poiss oli maininud Vahitorni, vahtisin ma ringi, kuid ei leidnud midagi.

"Vahitorn?" olin segaduses.

"See suur puu," ütles ta, osutades ühele suurele kuusele "me kutsume seda sellepärast Vahitorniks, et see on kõigist kõrgem ning selle otsa ronides näeb tervet metsa."

Olin vastusega rahul ning haarasin uuesti ta käe, sest vahepeal oli pimedusest kuulda vareste kraaksatusi ja ma valetaksin, kui väidaksin, et ei karda.

Kõndisime tükk aega mööda issetambitud teerada kuni lõpuks jõudsime ühele lagendikule, mille keskel oli üks suur kivi. See koht oli mulle tundmatu. Istusime lõpuks ühe madalama ja samblasema kivi peale ning jäime midagi ootama. Ilmselt tema sõpru.

"Oi, Melrose! Tere, ma olen Marc!" ütles poiss lõbusalt mulle käega viibates.

Noogutasin rõõmsalt talle vastuseks, kuid Carlos vaatas poissi kurjalt ning lausus:" Ta teab, kes sa oled, pole vaja teeselda enam."

"Mida pole vaja teeselda?" sattusin ähmi täis ja tõusin järsult kivi pealt püsti ning jäin kahele poisile kordamööda otsa vaatama. 

"Sa ikkagi pole talle rääkinud?" küsis Marc kulmu kortsutades Carlose poole vaadates.

Carlos kõndis poisi juurde ja ütles talle väga vaikselt midagi, mille peale poisi nägu selgenes. Kuigi oli pime, võin vanduda, et ta näole ilmus pisike naeratus või muie.

"POISID?!" olin juba väga närvi minemas. Mida mulle rääkida? Miks ma METSAS olen? Mis üldse toimub? 

Carlos avas suu, et ilmselt mulle midagi selgituseks öelda, kuid kaugemalt oli kuulda unenägudest tuttavaid Seani ja Roni naeru. Nende taga jooksis Marcus, üritades nendega sammu pidada.

"Carlos, see kutt eksis ära!" ütles Ron läbi naeru ning näitas näpuga Marcuse poole, kelle nägu muutus kurjaks.

"Kurat, sa lubasid, et ei räägi kellelegi!" ütles poiss kurjalt. 

"'Aitab," ütles Carlos häälega, mida ma polnud varem kuulnud. See oli selline kuri ent vaikne hääl, millega sa lihtsalt ei julgenud vaielda. 

"Tule nüüd, heida siia kivi peale pikali," ütles Carlos ja jälgis hoolikalt minu nägu ning ilme muutumist. 

"Mida? Mina? Sa tahad minuga samamoodi teha nagu Vanessaga? Ja nende teistega?" kisendasin talle ning vaatasin hoolikalt igat poissi ja üritasin nende liigutusi jälgida. Ma olen siiski ingel, ma peaks äkki midagi sellist oskama? 

"Kas sa oled nõus meiega vabatahtlikult koostööd tegema või vajad Marc'i?" küsis Carlos, minu küsimusest välja tegemata. 

"Oodake! Kas ma helistada võin?" küsisin ja üritasin neid kuidagi mõjutada, kuigi mul polnud aimugi, kuidas see käib. Ma lihtsalt palusin mõtteis.

"Olgu, kõne emale, selle saad," ütles poiss ning istus eemale kivile ja jäi teiste poistega midagi arutama. 

Palju aega raiskamata otsisin ma esmalt kontaktidest ema numbri, kuid otsustasin, et mul ei ole talle midagi öelda. Ema, saada politsei metsa, mind tahetakse tappa? See oleks päris mõttetu, sest mets on ju suur ning pealegi teeks see mu ema õnnetuks. Otsustasin otsida Sarah'i numbri. 

"Tsau emme," ütlesin võimalikult pugeja häälega, sest nii räägib iga laps tahes-tahtmata oma vanematega. Pealegi tahtsin ma võimalikult veenev välja näha ju.

"Ma olen Sarah," alustas tüdruk, kuid mul ei olnud aega seletada.

"Ma tean jah, emme, ma olen Carlose ja ta sõpradega metsas," ütlesin ning kiikasin korraks poiste poole.

"Kes seal on?" küsis Sarah.

"Eiei, me ei suitseta," naersin telefonitorru "ja ma olen siin Carlose, Roni, Seani, Marci ja Marcusega."

"Hei, ta räägib meid sisse!" hõikas Marc.

Carlose näoilme muutus sekundiga ning ta lausa tormas minu poole. Ma viskasin telefoni nii sügavale metsa, kui sain. 

"Miks sa seda tegid?!" oli Carlos maruvihane "Kuigi ega see midagi ei muuda, nad teavad nüüd vaid meie nimesid, kui ega me siin ainsad sellenimelised poisid pole." Seda öelnud, haaras Carlos mu sülle ning ma tundsin, kuidas Marc mu käe võttis. Korraga tundsin, et kõik oli ni hea ja ma tahtsin nendega olla. Nägin veel, kuidas mind kivile selili pandi, seejärel sulgesin silmad.