Inglid ja deemonid

16. peatükk

"Kuule, Marcus," helistas Marc teisele "kutsu teised ka ja saame kiiremas korras metsas kokku. Meil on jama."

Seejärel lõpetas poiss kõne, viskas telefoni taskusse ning hakkas vaikselt metsa poole kõndima, vahepeal vandudes. Ta jõudis ühele lagendikule ning istus umbes jalgpalli suuruse kivi peale, vaadates hetkeks ümberringi ning helistas siis uuesti kellelegi.

"No, kurat, tuled või?!" küsis ta vihaselt.

"Dahlia vaidleb emaga, sest too ei taha teda välja lubada praegu. Teised on teel ja mina ka," seletas kellegi hääl telefonist.

"Kell on alles 2 öösel, mis ta emal viga on?" küsis Marc pahaselt.

"No mina ei tea, ma ei ole ta ema ju!" vastas Marcus irvitades ning lõpetas kõne. 

Oli kuulda kellegi valjut ja pikka haigutust. Marc keeras pea hääle suunas ning nägi Ron'i, kes oma silmi hõõrus. "Sul parem olgu midagi tähtsat öelda, sest ma nägin ilusat unenägu!" ütles poiss uniselt.

"Naistest jah?" küsis Marc ja hakkas naerma. Ron saatis vastuseks tema poole kivi. 

"Ärge pilduge! Ma ei taha omale sinikaid!" oli kuulda lähedalt Dahlia hädaldavat häält. 

Marcus ja Ron mõlemad haarasid enda lähedusest maast kivi ning viskasid meelega need Dahliast väga lähedalt mööda. "Tropid!" karjus tüdruk ning viskas käbiga Marc'i põlve.

"Aitab sellest kaklusest nüüd," ütles kellegi tuttav hääl. Mind häiris, et ma siiani selle hääle omanikku ei suutnud selgelt näha või tuvastada. See 'keegi tuttav' oli saabunud koos Marcuse ja Seaniga. 

"Noh, räägi nüüd, mis nii tähtsat oli, mul oli pagana hea uni," ütles Sean. Marc hakkas selle peale kõvasti naerma ning vaatas kord Sean'i, kord Ron'i poole ning kergitas kulme. Mõlemad poisid vaatasid segaduses nägudega kõigile otsa, oodates seletust, mis jäigi tulemata. 

"No, igastahes, Sarah õpetab talle igasuguseid asju! Ta rikub kõik ära! Su õde on halb, tee temaga midagi palun!" ütles Marc, silmad verejanust punakad "Ma ei saa kaua enam nii olla, mind nähtakse!"

"Sama siin," ütles Sean "miks ma muidu öösel ja päeval koguaeg inimeste keskel olles päikeseprille kannan? Sellepärast, et keegi ei saaks aru, kes ma olen."

Tuttav kogu vangutas halvakspanevalt pead. "Jätke virisemine, ega te tited pole. Kui vaja, murdke loom maha." 

"Me peame midagi ette võtma! Enamus meist siin on toitunud inimestest, no mida ma sellest loomast nüüd sööma peaksin? See on sama, nagu taimetoitlane sööks sealiha," kurtis Marc. 

Ron hakkas selle võrdluse peale naerma, kuid kui ta oli saanud Marc'ilt halvakspaneva pilgu, üritas ta end tõsiseks sundida.

"Olgu, ma teen kiiremini, kuid mäletage, kes siin otsustaja on," ütles tuttav hääl ning keeras selja, et tuldud teed pidi tagasi kõndida.

"Teate mis teeks?!" hüüatas järsku kaua vaikinud Dahlia "Murrame nende piirile. Me saaks kõik põhimõtteliselt ühe ning me ei peaks ühte omavahel jagama, pluss see oleks eriti magus ning toidaks meid väga kauaks."

Kõik olid vait ning keegi ei tahtnud esimesena seda ideed kommenteerida, vaid vaatasid ekslevate pilkudega teineteisele otsa.

"Ja mina oleksin teie trump," ütles ta käsi puusa pannes ning naeratust näole surudes, paljastades oma lumivalged hambad. 

"Sina?" küsis segaduses Marcus.

"Jah, ma olen naisdeemon..." ütles tüdruk solvunud häälel. Marcus tundis pettumust Dahlia hääles ning ei küsinud rohkem. 

"Aga mis siis, kui neil on ka trump?" küsis järsku Ron.

"No siis ta jääb Dahlia hooleks, ta on ju meie oma," hakkas Sean naerma. Dahlia solvus ning kõndis metsa poole. Ilmselt koju. 

"Sa kohe ei suuda viisakalt käituda?" küsis tuttav hääl vihaselt. Ron langetas pea.

"Arutame seda mõni teine kord edasi, ja okei, ma kiirustan," ütles tuttav hääl ning seadis endagi sammud kodu poole. 

Ärkasin üles, ringutasin kõvasti ning avasin silmad. Minu ehmatuseks, istus Carlos minu voodil.