Inglid ja deemonid

33. peatükk

Vaatasin hirmunult ukse poole. Kuju, kes hämaras valguses, mis koridorist paistis, lähemale kõndis, kujunes lõpuks Stani omaks. Poiss vaatas mulle otsa ning hakkas madalal häälel naerma.

„Sa ei tohi nii teha!“ olin solvunud ning ristasin oma rinnal käed.

„Tegelikult... Tohin.“

„Palun lähme siit ära... Ma kardan.“

„Oota, kohe,“ sõnas poiss ning kiikas koridori poole ja kuulatas. Kõik oli vaikne. „Okei, tule mulle järgi.“

Tõusin nurgast vaikselt püsti ning kõndisin temani. Haarasin pimedust kartes tal pusahõlmast kinni ning ohkasin kõvasti. Mulle tekkis kuidagi turvalisem tunne.

„Kus Lucy on?“

„Ta viidi minema, Theo ja need teised kutid viisid ta ära...“

„Okei, teeme praegu nii. Põgeneme siit kahekesi ning siis tuleme päästame tema. Ma ei usu, et nad tapavad ta, sest nad tahavad kindlalt veel paar korda proovida Sarahit ellu äratada.“

„Kust sa tead, et Sarah surnud on?“ olin imestunud. Ma ei olnud talle seda rääkinud ning sellest teadsid aiult Lucy ja deemonid. Kartsin isegi hetkeks, et ta on üks deemonitst, kes minuga hetkel vaid mängib.

„Ma suudan mõtteid lugeda,“ vastas Stan naeratades ning me liikusime koridori.

„Kas sul midagi hõbedast on?“ küsis poiss järsult seisatades ning mulle tõsiselt otsa vaadates.

„Ei.. Tegelikult, ainult see kaelakee,“ vastasin ketti enda särgi alt välja tõmmates.

„Sellega ei tapa ju kedagi.. Okei, hoia, see on sulle,“ ulatas Stan mulle pisikese taskunoa.

„Kas see on hõbedast?“

„Jah.“

„Aga, kuhu ma sellega lööma pean? Ja kui kõvasti?“

„Mida rohkem siia poole,“ näitas poiss sõrmega minu rindkere ja kõhu peale,“seda parem.“

„Selg sobib ka?“

„Jah.“

Noogutasin talle vastuseks. Vaatasin seejärel, kuidas Stan oma taskust suurema noa välja tõmbas ning seda oma paremas käes pigistas.  

Ta avas vaikselt ukse. Valgusviht lanes hämarasse koridori, kust me parasjagu tulime. Mingist toast oli kuulda hääli. Hiilisime vaikselt nende suunas.

„Hei, seis!“ kuulsin järsku Marcuse ebakindlat häält.

Keerasime ringi ning ma pigistasin nuga enda käes juba nii kõvasti, et see hakkas mu peopesale haiget tegema.

„Seisa ise,“ nähvas Stan ja vaatas teisele poisile otsa.

„Üks samm veel, ja te saate haiget.“

„Ei tea kuidas?“ noris Stan edasi.

„Ma.. Eee.. Carlos!“ hõikas Marcus ning vaatas üle meie kahe peade meie selja taga asuva ukse poole, mis kohe avanes.

„Jah?“ pistis sealt pea välja Carlos, keda just hüütud oli.

„Need kaks tahavad põgeneda, ma peatasin nad.“

„Sa ei peatanud neid, ma jäin ise seisma, puupea,“ pööritas Stan silmi.

Ma kartsin, et ta vihastab teised poisid nii välja, et me saame haledalt lüüa, kuid siis mulle meenus, et Stan on ju väga tugev. Meessoost ingel.