Inglid ja deemonid

21. peatükk

"Mida?" küsisin selili lamades ja aeglaselt silmi avades. Poiss istus minu kõrval ning vaatas mulle kulmu kortsutades otsa. Ta paistis segaduses olevat.

"Niiet ma suren siin, jah?" küsisin, võttes kokku kogu endas olev jõud ja tahe ning üritades mitte kokutada.

Theo nägu selgines ning ma olin natuke õnnelik isegi, et ei pea uuesti jõudu kokku võtma ja seletama hakkama. "Kas ma saatsin selle kogemata sulle?" küsis ta ning mulle tundus, et tema hääl oli mures.

"Sa ei tahtnud seda mulle saata või?" ajasin end imestusest küünarnukkide peale, kuid valu tõttu vajusin tagasi seljale, kus ma olin terve aeg olnud.

"Anna andeks," alustas Theo vabandamist ning lõi pilgu maha "ma olen paar kuud sinust kauem sellest kõigest teadnud. Ma ei oska veel kõike, mida ma peaksin. Olen küll siit-sealt asju kuulnud, kuid ma ei julgeks neid eksperimenteerida. Eriti sinu peal."

"Sa tahad öelda, et sa tahtsid selle Sarah'ile saata?" küsisin, et teada, kas olen kõigest õigesti aru saanud.

"No jah, ma tahtsin küsida, kuidas seda kõike täpsemalt teha," ohkas poiss "see paistab välja palju lihtsam kui see muidu on."

"Ma usaldan sind," laususin seekord vasaku käega valu tõttu kõhust haarates ning parema käe panin poisi käe peale, kes minust eemal istus. Puudutuse peale vaatas ta segaduses pilguga minu poole. "Ja kuna ma sind usaldan, tahan ma, et sa prooviksid. Tuleta meelde kõik, mida sa tead."

Vatasin talle sügavalt silma ning heitsin selili, käsi kõhul. Kui olin pikali jõudnud, tundsin, kuidas vasaku käe all kõik soojaks läks. Mulle oli kõik kohe selge - mul hakkas uuesti kõhust verd jooksma. Kirtsutasin valu tõttu nina, kuid kui tabasin poisi mureliku pilgu endal, manasin näole hädise naeratuse.

"Palun... Proovi..." üritasin kiiresti lausuda, kuna valu oli hullemaks läinud.

"Ma ju ei..." alustas poiss, kuid ma segasin vahele "Ma... Palun..."

Ta raputas halvustavalt pead, kuna oli ilmselt enda peale pahane, et sellega nõustunud oli. "Olgu siis, aga sa pead lubama, et püsid minuga, mitte ei jää magama, minesta ega sure. Saad sellega hakkama?"

Noogutasin ning tundsin, kuidas kristalne pisar mööda mu põske alla veeres. Theo pühkis selle oma

sooja sõrmega ära. "Alustame?"

"Alustame," laususin silmi sulgedes.

Ta tõmbas mu särgi üles rinnuni ning silitas seda õrnalt. Vahepeal oli kuulda minu tasaseid oigeid, mis olid valust tingitud.

"Ma ei oska seda," hakkas poiss vabandama ning oli tunda, kuidas ta eemaldus minust.

"Ma usaldan sind," laususin ning võtsin sügava hingetõmbe.

Minuti möödudes tundsi poisi sooje käsi enda kõhu peal askeldamas. Vahepeal oli väga valus, kuid ma üritasin tasa olla ja mitte välja teha.

Kõige raskem oli ärkvel püsimine. Uni pressis end vägisi peale. Silmad muutusid raskeks ning mul oli tunne, et kohe ma magan.

"Oled ärkvel?" küsis Theo ning silitas mu kätt.

"Veel jah," vastasin uniselt ning haigutasin.

Poiss asus uuesti oma töö kallale. Vahepeal oli kuulda mingeid sõnu, millest ma aru ei saanud ning mis mind sel hetkel ei huvitanudki. Jälle oli tunda, kuidas kellegi soojad käed minust eemaldusid.

"Ei.. Ei, ei, ei! Me peame ootama Allisoni ära. Tema oskab seda, sest ma tegin asja hullemaks," lausus poiss pead raputades.

Theo libistas mu särgi alla tagasi ning tuli mu pea juurde, tõestes selle õrnalt oma kõverdatud põlvede peale. Seejärel tundsin, kuidas keegi mu juukseid paitab. Olin enne just valmis vastu vaidlema hakkama, et poiss üritaks, kuid esiteks mul polnud tuju ning teiseks polnud mul jõudu.

Sulgesin oma silmad ja kui valu välja jätta, tundus kõik perfektne. Juhul, kui Theo oleks olnud mu poiss-sõber, oleks olnud kõik ideaalne. Aga see selleks.

"Theo," alustasin pärast pikka pausi "kuidas telepaatilist sõnumit kellelegi saata?"

Poiss lõpetas hetkeks minu juustega mängimise, kuid paari sekundi pärast jätkas.

"Nagu sa näed, ei ole see nii lihtne, sest ma saatsin ju Sarah'i sõnumi kogemata sulle."

Jäin mõttesse, kuid ma ei saanud kaua mõtiskleda, sest järsku ilmus kuhugi Nelly. Ta tundus olevat ähmi täis.

"Theo, Theo!" kisas ta kõva häälega "Melany! Melany sai haiget! Ta ei räägi! Ei hinga! Sarah ka! Tule! Aita!"

Tüdruk puhkes valju häälega nutma, kuid pisaratest hoolimata jooksis a poisi juurde ning tiris teda nii tugevalt, et too püsti pidi tõusma. Minu pea kukkus vastu kõva rohtala.

Nad liikusid hõljuva aasa ühe nurga poole. Mõlemad panid käed teineteise oma peale ning varsti nad olidki läinud. Mind oli jäetud üksinda lamama.

Kas Sarah saab terveks? Kas Melany saab terveks? Mis neil viga üldse on? Mis nendega juhtus? Kuidas neil läheb? Kas keegi deemonitest on ka haavatud? Need küsimused jäid mind painama, kuni ma lõpuks uinusin, kuigi poleks tohtinud.