Inglid ja deemonid

27. peatükk

"Mismõttes sa tead inglite plaani?" uuris Carlos kulmu kortsutades.

"No vaata ma magasin eksole ja siis ma põhimõtteliselt nägin nende ideid unes," seletas Marcus käes mingit nööpi mudides.

"No sellisel juhul olen mina võlur," irvitas Dahlia "Sean on farmer, Marc on Hiina keiser ja Carlos on tegelikult Rihanna."

"Mida, miks ma mingi farmer olen? Kas ma näen välja, nagu mulle meeldiks mingit sõnnikut loopida ja sigadega tegeleda või?" küsis Sean end kohapeal keerutades, et oma välimust nii eest kui tagant teistele näidata. 

"Mina olen väga rahul," lausus Marc nina tõstes.

"No sinu kohta öeldi keiser, mitte farmer, niiet ole vait," ütles Sean ninakalt. 

"Aitab-aitab juba,"  manitses Carlos ning pomises "lasteaed."

"Vaata, sa võid unes näha ükskõik mida," hakkas Dahlia minu üllatuseks ilma naljatlemata seletama "aga see ei tähenda, et see nii on. Näiteks, kui ma näeksin unes, et lendan, siis see ei tähenda, et ma seda päriselus ka teha oskan."

Marcus paistis küll solvunud olevat ent noogutas ning suunas pilgu maha. Ta ei tahtnud vastu vaielda, sest keegi ei uskunud teda niikuinii.

*

Avasin silmad ning nägin, kuidas Theo ja Melany minu lähedal istuvad ning mind tüdinult põrnitsevad. Kas ma olin tõesti nii kaua maganud?

"Noh, mis sa teada said?" päris poiss end püsti ajades ning oma pükse murust puhtaks pühkides.

"No, peamine asi oligi see, et Marcus teab meie plaane, aga teised ei taha teda üldse uskuda ning meil ei tasu sellepärast küll muretseda. Või noh, vähemalt mitte praegu."

Istusime kõik tükk aega vaikides ning mõtlesime omi mõtteid. Ma ei sallinud sellist vaikust. "Kuidas Allisonil on?"

"Ta on ikka veel teadvusetu. Kui me vaid teaks, millega teda kuhu löödi, siis saaksime teda ravida. Tähendab, ilmselt saaks," vastas Melany, hääl värisemas. 

Siis äkki meenus mulle veel midagi. "Nad hoiavad Sarahit kusagil onnis. Deemonite onnis. Kui me vaid teaksime, kus see on, saaksime sinna ehk minna ning ta koju tuua?"

"See on hea plaan. Mul on Redmondis, Seattle lähedal asuvas linnas sõpru, kes on ka juhtumisi inglid. Ma kutsun nad igaks juhuks appi," ütles Melany nign kõndis eemale. Ilmselt hakkas neile telepaatiliselt appikutset saatma.

Ma imestasin isegi, et me ei arutanud seda läbi, vaid kutsusime juba abivägesid, kuigi keegi pole veel kindlalt ju nõustunudki. Samas oli mul hea meel, et minu idee oli olnud nii hea, et me hakkasime seda lähiajal teostama. 

Kuulsin mingit pibinat ning minu kõrval maas oleva telefoni ekraan läks põlema. See oli mingi teade mulle. Võtsin telefoni kätte ning vaatasin sõnumit. 

Lähen nädalaks tädi Cassidy juurde appi, kellel peaks varsti laps sündima! Käi ilusti koolis ja palun saa oma hinded korda! 

Musi-musi, emps

Muigasin sõnumit lugedes ning lükkasin telefoni endast eemale. Ehk ma saaksin teoreetiliselt nüüd koolist puududa nädala, mitte kauem. Meil on nädal aega, et see kõik ära klaarida ning korda saada...

Minu mõtteid katkestas Melany, kes minu ja Theo poole kõndis. "Robert tuleb meile appi ning võtab sõpru kaasa. Nad jõuavad paari tunni pärast kohale."

"Väga hea," laususin tüdrukule otsa vaadatates ning naeratades. 

"Mida me niikaua teeme?" päris Theo, kes oli vahepeal kuidagi tõsiseks muutunud.