Inglid ja deemonid

10. peatükk

Hommikul ärkasin rahulikult kell 11, seejärel panin hommikumantli selga ja läksin susside sahinal kööki. Valmistasin endale võileiva ning läksin sellega enda tuppa. Istusin voodisse ja panin teleka tööle.

Kui olin oma võileiva söömisega lõpule jõudnud, panin teised riided selga, tegin voodi ära ning otsustasin ära õppida, et ülejäänud päeva nautida saaks.

Võtsin välja pinali ja vajalikud õppevahendid ning alustasin kodutööga. Ma ei olnudki palju jõudnud teha, kuni järsku mu telefonile sõnum tuli. Koukisin imestusega taskust välja telefoni ning avasin ekraani. Saatjaks oli Carlos.

"Mul on igav, teeme midagi? C"

Ma ei teadnud, mida vastata ning kas vastata. Ma mõtlesin, et kui ma vastaks kohe, kas ma siis jätaksin mulje, nagu oleksin meeleheitel ning hull tema järgi? Kui ma kohe aga ei vastaks vaid hiljem, kas ma siis jätaksin mulje, nagu pole temast üldse huvitatud? Ma olin segaduses ning panin telefoni kõrvale, et õppetööle keskenduda. Olin ju emale probleemide lahendamist lubanud.

Jällegi ei saanud ma kaua koduste ülesannete lahendamisega tegeleda, sest mulle oli saabunud uus sõnum. Mul polnud kahtlustki, et ka see oli Carloselt. Kui telefoni lähemale nihutasin endale, nägin, et ma ei eksinud.

"Ma tean, et sa lugesid mu sõnumi ära. C"

Kuna arvasin, et kui talle vastu helistada ja öelda, et olen nõus midagi tegema, tekib piinlik vaikus, saatsin talle sõnumi vastu.

"Oleneb mida. M"

Ootasin paar minutit, telefon käes, kuid vastust ei tulnud. Kuna otsustasin, et teist sõnumit ma ka saatma ei hakka, nihutasin telefoni kõrvale ning tegelesin õppetööga, nagu olin algselt plaaninud.

Vaatasin tihti kannatamatult telefoni poole, lootes, et see toob iga hetk kuuldavale tuttava heli, mis tähendab sõnumi saabumist. Kuid ei midagi.

Järsku kostus uksekell. Kuna ema oli kodus, ei hakanud ma ise tormama trepist alla, vaid lasin temal avada.

"Melrose! Keegi Carlose-nimeline poiss küsib sinu järgi!" hõikas ema alt korruselt.

"Saada ta minu tuppa!" kisasin vastu, sest minu toa uks oli kinni ning ma tahtsin, et ei peaks ennast kordama.

Oli kuulda, kuidas rasked sammud mööda treppi üles poole tulid. Kõlas koputus. Seejärel läks link alla ning ukse avanedes nägin läbimärga Carlost.

"Terekest," lausus ta naeratades.

Noogutasin talle vaid tervituseks vastu, jälgides tema näolt alla veerevat vihmapiiska. Ma ei osanud midagi öelda, seega alustasin vestlust ükskõik millega.

"Väljas sajab jah?" küsisin ma äkitselt ning hetk hiljem juba kahetsesin seda.

"Ei, ma otsustasin kodus riietega duši all käia," vastas poiss naerdes "sajab nagu oavarrest."

Naersin tema esialgse sarkastilise lause peale ning viipasin käega, et teda edasi kutsuda, sest ta seisis ikka veel ukseavas. Minu käeliigutuse peale sulges ta vaikselt ukse ning võttis istet minu voodi peal.

"Õpid?" küsis Carlos ning manas ette kurva näo, mis pidi sümboliseerima tema tunnet selle osas, et ma ei saa temaga terve päev aega veeta.

"Mis mul muud ikka teha," vastasin ohates, ning lisasin "ma olen jube väsinud, nii palju on õppida koguaeg."

Pärast minu lause lõppu toimus midagi ootamatut. Carlos tõusis äkitselt püsti, kõndis minu kirjutuslaua juurde ning lausus:"Mine istu voodi peal ja loe raamatut või midagi, matemaatika on väga lihtne ja füüsika ka, ma teen need ära sulle."

Hakkasin talle midagi protestiks vastu ütlema, kuid ta ei andnud alla ning ma lõpuks nõustusin. Istusin voodisse ning vaatasin huviga, kuidas ta kiiruga kirjutama hakkas. Minu lahtisest aknast libises sisse mõnusalt jahe tuuleiil ja ma sulgesin silmad ning jäin tahtmata magama.

Avasin aeglaselt silmad ja vaatasin ümberringi. Tuba oli hämaraks läinud, ilmselt oli õhtu. Keegi, ilmselt ema, oli mulle teki peale pannud, kui olin magama jäänud. Carlost ei näinud ma kusagil. Mu süda hakkas kiiresti taguma. Kas ma tõesti jäin kogemata magama ja mu klassivennal hakkas igav ning ta lahkus?

Hakkasin käega öökapil kobama ning otsisin telefoni. Selle leidnud, avastasin, et mulle on üks sõnum.

"Sa magasid nii armsalt, et ma ei tahtnud sind äratada. Panin teki ka peale, et külm poleks. Koolitükkide pärast ära muretse, tegin kõik ära, isegi keemia. Head ööd, uinuv kaunitar! C"

Kas see oli kõige armsam asi, mida keegi mulle üldse öelnud ja teinud on? Jah! Kuigi mulle tundus, et see kõik liigub nii kiiresti. Ma mõtlen, et kuidagi nii järsku olen ma talle meeldima hakanud, sest esimesel koolipäeval ei pannud ta mind peaaegu tähelegi.

Panin telefoni vaikselt öökapile tagasi, keerasin külge, tõmbasin teki rohkem endale peale ning uinusin uuesti.