Inglid ja deemonid

2. peatükk

Nagu alati enne kooli, saime Wendy'ga ristmikul kokku et koos kooli minna, sest pikk koolitee on üksinda igavam kui kellegagi koos. Ja nagu Wendy'le kohane, olin mina juba varem kohal ja tema jooksis kiirelt minu poole. Ta seisatas minu juures, pomises:"Sorri!" ning me lippasime koos edasi. Me olime tüüpilised hilinejad ning me olime endale lubanud, et järgmisel õppeaastal see ei kordu.

Lähenesime vanale valgele kivimajale, millel olid juba kaugelt näha praod sees. Katus oli helepunane ning sellel istusid alati linnud peal. Ma vist polnudki kunagi näinud koolimaja katust lindudeta. Uksest pressisid end sisse õpilased ning koolimaja akendestki paistsid lapsed ja noorukid, kes rääkisid juttu ja suundusid klassiruumide poole.

Esimene tund oli eesti keel. Nägime klassi sisenemas tundmatut inimest. Uus õpilane. Ta oli meievanune ehk 16-aastane poiss, tumepruunid juuksed ning veelgi tumedamad silmad. Ta kandis tumedat T-särki, musti teksaseid ning musti ketse.

"Ta on kenake,"ütles Wendy ja saatis uuele õpilasele kelmika naeratuse. Ta ei olnud tõepoolest koleda väljanägemisega, kuid temasugune ei vaataks iial minu poolegi. Minu mõtteid segas õpetaja hääl.

"Istuge kõik oma kohtadele! Tund hakkab! Ma tahaksin kedagi teile tutvustada," lausus ta, hääles põnevus. "Tule tahvli ette!" kutsus õpetaja.

Poiss tuli nagu kästud, köhatas vaikselt oma hääle puhtaks ja lausus:"Minu nimi on Carlos Blake. Me kolisime suvel perega siia Lanwoodi tänavale. Mul on veel 12-aastane õde Sarah, kes tuli samuti siia kooli õppima. Eeeee... vist on kõik?" vaatas ta küsivalt õpetaja poole. Õpetaja vaatas tunnustavalt poisi poole, seejärel noogutas ta ning hakkas plaksutama. Klass aplodeeris kaasa, kuigi nägudest oli näha, et nad eriti seda teha ei viitsinud.

Ülejäänud koolipäev möödus nagu tavaliselt - kõik rääkisid juttu omavahel ja õpetajad ähvardasid alatasa, et korjavad tunnitöö ära ja hindavad seda vastavalt. Õnneks nad seda ei teinud, ilmselt unustasid.

Asi, mis mind ja Wendy't üllatama pani, oli see, et Carlos tundus olevat selline 'paha poiss', kuid alati, kui õpetajad temalt midagi küsisid, teadis ta vastust. Ta ei olnud siiski selline kuivik, sest ta oskas nalja teha ning minu klaasivennad ja klassiõed võtsid ta kiirelt omaks.

Tundide lõppedes jalutasime, nagu alati, Wendy'ga koju, sest meil oi ühine koolitee. Nägin, kuidas Wendy vaatas unistavate silmadega Carlose poole, kes parasjagu istus oma musta rolleri peale. Vaeseke on lootusetult armunud.

"Wendy, tule nüüd! Ära passi teda nii! Vähemalt liigu samal ajal!" palusin ma sõbrannat.

"Ei, vaata!" ütles Wendy, hääles mänglemas kadedusenoot. Ta osutas uue klassivenna poole ebaviisakalt nimetissõrmega, kuid ma sain aru, mida ta mulle näidata tahtis.

"Ei ole võimalik..." pomisesin ma tasa "kas see on Vanessa Stonely üheksandast?"

"Jah, aga miks ta Carlose taha rollerile istub? KAS CARLOS ON SUHTES?" küsis Wendy viimase küsimuse liiga kõvasti, niiet uus klassivend meie poole vaatas. Ta ilmselt kuulis oma nime. Tabades meie pilgud endal, tõmbasin ma kivistunud sõbrannat ümber, et kodu poole hakata kõndima.

Kuulsime, kuidas mootor käivitati ning selle müra lähenes. Carlos sõitis meist mööda, vaatas meile otsa ning naeratas vaikselt. Sisimas tundsin rõõmu, et meid on märgatud. Wendy aga keeras ära.

"Aah ta on täpselt sobiva pikkusega mulle..." patras ta, samal ajal jalgadega väiksemaid kruusakive enda ette lüües.

"Ja tema tumedad silmad, mis jutustavad kui lugusid, tunduvad nii sügavad ja lõputud," jätkas ta "ja need juuksed... Need kohe nagu kutsuvad sasima"

"Kuule tule Maa peale!" manitsesin teda ja koputasin talle õrnalt naljatlevalt pea peale.

"Jajah sorri," kohmetus Wendy ja keeras näo natukeseks minu poolt ära, et ilmselt punastamist varjata.

Minu õnneks olime jõudnud ristteele, mis tähendas, et meie teed hargnesid. Ma tõesti ei jaksanud enam Carlosest midagi kuulata. Tänaseks vähemalt pääsesin.

Koju jõudes keerasin ukse lukust lahti ja hõikasin, nagu tavaliselt:" Tsau!" Kui keegi ei vastanud, tähendas see seda, et olen üksinda kodus. Kui ema oli kodus, hõikas ta tavaliselt vastu midagi. Seekord oli maja vaikne. Heitsin koolikoti köögi juurde nurka, vaaritasin endale praekartuleid, sest muud ma ei oska ning asusin neid teleka ees sööma. Klõpsisin kanaleid ja miskipärast peatusin uudiste juures.

"Täna varahommikul leiti Catsburgi puhkekoha lähedalt suure kivi pealt noore tütarlapse surnukeha. Tüdruk lamas kivi peal selili, jalad koos ja käed mõlemale poole laiali sirutatud. Tütarlapse üks pihk oli rusikasse surutud ja selle avamisel leiti sealt talismani moodi kaelakee. Tema särk oli verine ning uurimisel selgus, et kõhule oli tõmmatud terava esemega mingi sümbol. Kaela peal oli hammustusjälg. Piirkonnapolitsei ei luba teisi asitõendeid ning motiive avaldada, kuid ollakse veemdunud, et tegu on mõrvaga. Täpsemad asjaolud uurimisel ja täpsustamisel. Kes nägi midagi, helistada palun politsei lühinumbril...."

Mu toiduisu oli läinud ning keerasin teleka kinni ja suundusin koolikotiga enda tuppa, et koduseid ülesandeid tegema hakata, sest neid jätkus terveks õhtuks.