Inglid ja deemonid

8. peatükk

Mingi poiss? Ma ei suhtle peaaegu ühegi poisiga. Mõeldes sellest, kes see olla võib, ajasin end toolist püsti ning kõndisin arglikult ja aeglaselt trepist alla, mis polnud üldse minulik, sest tavaliselt ma torman.

Kuna ema ma köögis ei näinud, oletasin, et ta on enda toas. Kui olin välisukse juurde jõudnud, vaatasin turvalisuse suhtes lukuaugust, kes minuga rääkida tahtis. Nähes Carlost keerasin ukse lukust lahti ja naeratasin.

"Hei, mis tahad?" küsisin ikka veel naeratades ning viipasin mängulise kuninglikkusega toa poole, et teda tuppa kutsuda.

"Sa jalutada ei tahaks," pakkus ta "ilm on ju hea."

Suunasin pilgu taeva poole, ning tal oli õigus. Oli küll pilvine, kuid vahepeal paistis päike. Noogutasin talle vastuseks, hõikasin tuppa:" Ema, ma lähen välja!" ning panin ketsid jalga.

"Noh, mis tahtsid?" pöördusin uuesti klassivenna poole.

"Lihtsalt tahtsin sinuga lähemalt tuttavaks saada. Me pole ju koolis peaaegu, et kordagi rääkinud," selgitas ta ning saatis mulle naeratuse.

Kas tõsiselt? Ta on tõesti väga kena ja ta meeldib mulle ning ta teeb ise esimese sammu? Kas ta on minust huvitatud? Äkki ta tõesti lihtsalt tahab mind tundma õppida? Issand, ma muutun Wendy'ks!

"Mulle sobib," vastasin, püüdes rahulikuks jääda ning üritades mitte välja näidata, et ta mulle meeldib.

"Muideks, mida mu õde sinu juures tegi?" küsis Carlos, kuid häälest oli tunda, nagu ta oli seda küsimust juba ammu küsida tahtnud.

"Niisama, me ajasime lihtsalt juttu," üritasin hästi valetada.

"Ta mind ei maininud?" küsis poiss ning naeratas uuesti.

"Miks ta peaks sind mainima?" küsisin kulmu kergitades.

"See on õe-venna värk. Tavaliselt räägib tema minust minu sõpradele halba ja mina tema omadele. Pluss me koguaeg kakleme ja tülitseme, see lihtsalt on nii," vastas ta rahulikul toonil ning tõmbas käega üle oma juuste.

Kõndisime natuke aega vaikuses ning mõtlesime mõlemad omi mõtteid, kuni järsku ta vaikuse rikkus:"Kuule, sadama hakkab. Siin paar tänavat edasi asub pagariäri. Ootame seal saju lõppu?"

Lause lõpus pilgutas ta mulle silma ning mul oli kõhus õõnes tunne. See oli selline hea tunne, nagu liblikad lendaksid kõhus. Ma noogutasin, üritasin kogu seda heameelt tema eest varjata.

Paari sammu pärast tundsin, kuidas külmad vihmapiisad vastu mu nägu langesid ning seejärel alla veeresid.

"Kohe oleme kohal," lausus Carlos peaaegu kuuldamatult ja pani oma käe üle mu õla, tõmmates mind õrnalt endale lähemale. Kas ma tõesti meeldin talle?

Astusime uksest sisse ning esimene asi, mida ma tundsin, oli värskete saiade lõhn. Klassivend juhatas mind aknapoolse laua juurde, et saaksime istuda soojas majas ning vaadata väljas möllavat külma ilma.

"Carlos," meenus mulle midagi "ma ei võtnud rahakotti kaasa."

"Ei ole hullu, ma meeleldi teeksingi sulle välja," vastas poiss.

Ta kõndis leti juurde, kuid siis keeras hetkeks ringi ning küsis:"Kas sulle kaneelirullid maitsevad?"

"Need on mu lemmikud!" ütlesin vaimustatult, sest mulle tundus, et meil on sama maitse.

Paari minuti pärast tuli ta tagasi kandikuga, millel oli kaks kohvi ning mõlemale üks kaneelirull. Ta asetas ühe tassi ning taldriku minu ette.

"Ma ausalt maksan sulle tagasi," lubasin talle, rüübates kuuma kohvi, mis minu külmunud kehasse soojust tõi.

"Me veel vaatame seda," naeratas poiss ning hammustas tubli tüki oma saiakesest.

Kui olime söömisega lõpule jõudnud, tuli ettekandja meie lauda ning küsis:"Kas võib paarile midagi veel pakkuda?"

See tuli nii ootamatult, et ma hakkasin punastama, kuna poiss mulle meeldis, aga paar me ei olnud. Carlos hakkas naerma selle peale ning lausus:"Paar ei soovi midagi, aitäh."

Mu silmad läksid selle peale suureks, kuid ma sain aru, et ta tegi siiski nalja. Lollnali, mõtlesin mõtteis, kuid manasin näole siiski lõbustatud näo.

Selle aja jooksul, mil me söönud olime, oli vihm ka õnneks järele jäänud ning me saime pagariärist väljuda. Mu kõht oli nii täis, et ei suutnud mõelda toidust ega tunda toidu lõhna.

Carlos saatis mind härrasmehelikult majani ning lausus, et tal oli minuga tore ning me võiks teinekordki niimoodi välja minna. Mul polnud midagi selle vastu, seega noogutasin. Jäin veel paariks minutiks uksele seisma ja vaatama, kuidas poiss oma tänava poole kõndis ning vahepeal naeratades selja taha vaatas.

Kui lõpuks sisenesin majja, võtsin ketsid jalast ja kööki jõudsin, seisis mu teel ees ema, naeratus tema näos kõrvuni.

"Kes see poiss oli? Ta on päris kompu," lausus ta, üritades minuvanune olla.

"Emaaaaaaa," venitasin seda sõna tülpinud häälega võimalikult pikalt "sa ei ole esiteks 16-aastane, nagu mina. Teiseks, ta on lihtsalt mu klassivend. Ja kolmandaks, peaksid sa rohkem endavanuseid vaatama."

See viimane oli naljana mõeldud, kuid minu ema sai sellest täiesti teistmoodi aru.

"Ega ma teda endale taha, ma sulle mõtlen. Sul oleks juba aeg kedagi mulle tutvustada, kas sa ei arva?" küsis ta muiates.

Ma ei viitsinud temaga sel teemal rääkida, sellepärast kõndisin kiirustades trepist üles ning sulgesin protesti märgiks oma toaukse pauguga.

Terve õhtu veetsin ma kirjutuslaua taga õppides, internetist mänge 10-aastastele lastele otsides ning Carlosest mõeldes, kuni uinusin.