Inglid ja deemonid

3. peatükk

Järgmisel hommikul kooli poole jalutades olid meil Wendy'ga vaid kaks asja, millest rääkida. Või noh, täpsemalt, millest tema rääkis. Nendeks olid Carlos ja eilne uudis surnud tüdrukust.

"See on ikka jube küll, et see tüdruk nii leiti... See on meie koolist 3km kaugusel. Ei tea kas see tüdruk käis meie koolis? Telekas ju öeldi, et ta oli tüdruk, mitte naine..." vadistas Wendy.

Ma isegi ei kuulanud teda. Tihtipeale sureb ju keegi ära või kuhugi murtakse siss, vahet ju pole, kuidas. Jah, see on hirmus ja kole, kuid ma ei mõista, miks Wendy sellele seekord nii palju rõhku paneb.

Olime koolimaja ette jõudnud. Minu mõtteid ja Wendy lõppematut jutuvada katkestas parkimisplatsil tõusvad hääled.

"Sa pidid ju minu koju viima! Ma pidin 8 kilomeetrit sinu pärast kõndima pimedas läbi metsa! Mis vend sa selline oled?!" kisas Sarah, näost punane.

"Rahune maha, sorri noh, Vanessa, minu tüdruk, tahtis ka koju saada. Ja ärka karju minu peale!" kostus Carlose närviline hääl.

"Aga mina tahan ka koju saada! Las see Vanessa kõnnib!"

"Sama hästi võiksid sina kõndida," ütles Carlos salakavalalt naeratades "näe, võta võtmed. Sõida ise koju siis täna, ma võin Vanessat saata koju ja siis ise jalutada." Seda öelnud viskas ta võtmed oma väiksema õe poole, kes pisarsilmil selle üles korjas ning eemale kõndivat venda kurvalt vaatama jäi. Mul hakkas temast hale ning kõndisin tema juurde.

"Hei, Sarah! Mina olen Melrose, Carlose klassiõde. Tundideni on aega, kas tahad jalutada natukene?" pakkusin ma talle lahkelt.

Ta paistis küll kohkunud natukene, ent noogutas läbi nuuksatuste. "Mu vend käitub viimasel ajal nii halvasti," alustas ta juttu "ta nagu ei hooliks minust üldse!"

"Kindlasti hoolib, sa oled tema õde ju" üritasin teda lohutada.

"Vaata, sa ei saa aru. Nagu sa vist juba kuulsid, siis pidin eile läbi pimeda metsa kõndima üksinda, sest tema ei tulnud mulle rolleriga järgi. Viimati jättis ta mu Seattle'isse nii, et ma pidin võõrastelt inimestelt paluma telefoni laenuks, et talle helistada ja meelde tuletada, et ma eksisteerin."

"Miks sa vanematele ei helista? Või miks nemad sulle järgi ei tule?" uurisin, vaadates vahepeal mobiiltelefoni kella, et mitte oma lubadust rikkuda ja tundi hilineda.

"Nad on tihti ära, praegu nad on Floridas näiteks... Ma tegelikult tean miks mu vend nii käitub" alustas ta, kuid siis mõtles ümber "aga vahet pole, see ei ole sinu asi. Ma ei hakka siin oma pereprobleeme lahkama" lisas ta naeratades.

Ma ei tahtnud talle peale suruda, et ta rääkima hakkaks, seega naeratasin talle sõbralikult ning me keerasime ringi ja hakkasime kooli poole tagasi jalutama. Tegelikult ma põlesin uudishimust. Ma lihtsalt olen selline inimene, et kui midagi jäetakse rääkimata, siis ma lihtsalt pean selle teada saama.

Ma ei hilinenudki esimesse tundi! Tegelikult hilinesin, aga õpetaja hilines kauem, seega ta ei teadnud, et tulin teistest hiljem klassi ja ma põhimõtteliselt ei rikkunudki lubadust, mille olime Wendy'ga andnud.

Tunnid möödusid igavalt, kuna Wendy mängis koguaeg oma juuksesalkudega ja silmnähtavalt flirtis Carlosega. Mul oli natuke kade meel ka, kuid teadsin, et klassivend on suhtes ja ma ei ole selline inimene, kes tahaks teiste suhteid pea peale keerata. Pealegi polnud mul võimalustki.

Koduteel hakkas Wendy jälle jahvatama sellest, kui hästi nad Carlosega kokku sobiksid, aga et teine on suhtes.

"Wendy, ma lasen endale kuuli pähe kui sa vait ei jää või teemat ei vaheta" sõnasin ma naljatlevalt.

"No okei," kohmetus ta korraks, ent vahetas teemat "mu vennal on muideks sellel nädalalõpul sünnipäev. Ta saab 10, nagu sa tead. Kuna mu vanemad ei viitsi mingit tegevust tema sünnipäevaks korraldada, siis pean seda mina tegema. Aga ma kutsun sind ka. Palun tule, sa pead mind aitama! Sa ei tohi mind üksi nende pisikeste poistega jätta, ma ei oska teha midagi nendega ju"

Ta manas enne 'sa-ei-suuda-öelda-ei' näo. Vähemalt ta üritas seda.

"Tulen-tulen," vastasin talle naerdes "kui sa enam selliseid üles pootud koduloomade nägusid ei tee"

Me naersime natuke selle üle ning siis hargnesime mõlemad oma kodutänavale. Koju jõudes valmistasin endale praemune. Kui 'lõuna' söödud, läksin koolikotiga enda tuppa.istusin voodisse ning koukisin teksade taskust telefoni ning otsustasin Wendy'le sõnumi saata Sarah'i kahtlasest jutust poolte valimisest. Kui sõnum saadetud, jäin voodile lamama, telefon pea kõrval. Oodates vastust Wendy'lt, sulgesin silmad ja jäin soovimatult magama.