Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#3 - Tom

„Mul on tõsiselt hea meel, et sa lõpuks ometi sisse kolisid,“ ütlesin Agnesele üliõnnelikult.

„Hmm...” muigas ta. „Tähistame?”

„Jah, palun,“ naeratasin ja suudlesin teda.

„Kas sul on veini?”

„Eeh... ma kardan, et mul on ainult viskit. Ma võin kähku poest läbi käia?“

„Jaa, ma sätin end valmis...”

Naeratasin. „Ära pane selga midagi, mille katkirebimist sa üle ei elaks.“

„Oh, ära muretse. Ma ei panegi midagi selga.”

„God... on meil üldse seda veini vaja?“

„Jah.” Ta muigas. „Mine nüüd, lippa.”

„Ma teen kiiresti... ära ilma minuta alusta.“

„Kes teab, äkki alustan...”

„Ära mõtlegi... ma nüüd kiirustan.“

„Mine-mine,” naeris ta ja lehvitas mulle.

Kiirustasin majast välja ning suundusin poe poole. Kõndisin mööda vahekäike, kuni leidsin veiniriiulid. Valisin sealt välja ühe meie suure lemmiku ja suundusin siis kassa poole maksma.

„Tom?!” kuulsin järsku mingi naise häält ja pöörasin end.

„Victoria?!“ küsisin uskumatult.

„Vaata ennast... nii noor ja prink... ma tundsin su seljatagant ära!” Ta naeris.

Naeratasin ebamugavalt. „Jah... ja mida sa ise siin teed?“

„Ostsin jäätist... Uu... See on naise lõhn...”

„On tõesti.“

„Mis ta nimi on? Kas ta on ilusam kui mina? Kuidas sul läheb?”

„Mul läheb väga hästi,“ vastasin kaht esimest küsimust meelega ignoreerides. „Ja kuidas sul endal?“

„Miks sa mulle ta nime ei ütle? Häbened teda?”

„Usu mind, see on viimane asi, mida ma teeks.“

„Hea küll, aga kas sa minuga einele tuled? Praegu pole sul vist aega, aga homme. Kell kaksteist, siin kõrval kohvikus? Sobib, eks? Võid oma tüdruku ka kaasa võtta!” Ta naeratas.

„Tegelikult pole see eriti hea idee, meil on väga tihe graafik.“ Vaatasin naist kahtlevalt, ta ei tõotanud head.

„Oh küll sa seda ikka jõuad! Näeme homme,” naeratas ta ja kõndis siis minema.

Krigistasin hambaid. Agnest ma küll sinna kaasa vedama ei hakka... Läksin kassasse ja panin veini letile, siis maksin, ja suundusin taas kodu poole. Kas Victoria oli tõesti tagasi? Kui asi tõesti nii oli, tuli mul paluda tal minust eemale hoida. Eksidega suhtlemine ei toonud kunagi endaga mingit õnne.

Kui ma koduuksest sisse astusin, oli rõõm minus asendunud murega.

„Ma olen üleval!” hõikas Agnes, aga ausalt öeldes polnud muul enam tuju.

„Tule alla veini jooma...“ pomisesin vastu ja kõndisin kööki.

„Tom, tule sina üles.”

„Tule alla... vaatame filmi või midagi.“

„Tom! Ma olen voodil. Ja ma ootan sind.”

Ohkasin sügavalt.

„Ma kuulsin seda. Kas sa ei taha mind enam?”