Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#18 - Tom

Ma polnud Dougiest juba pikalt midagi kuulnud, olin meeldivalt üllatunud, kui ta mulle ühel pärastlõunal helistas.

„Hei, Tom, mul on su abi vaja. Kohe tõsiselt. Ja mu on Agnese abi ka vaja.”

„Mis juhtus?“ küsisin murelikult.

„Veel midagi. Tulge minu juurde ja räägime sellest.”

„Praegu?“

„Kohe praegu. Kui te just seda diivanil tegemas ei ole...”

Naersin. „Jää vait. Okei, ma vaatan, mida teha annab.“

„Aitäh... tõesti aitäh... ma vajan sind.”

„Jah... näeme siis.“

Doug lõpetas kõne ja ma jäin natukeseks ajaks lihtsalt seina vahtima. See ei tõotanud eriti head.

„Agnes?“ hüüdsin.

„Tom?” Ta oli hetkega minu ees.

„Dougie helistas,“ jätkasin ma. „Tal on millegagi meie abi vaja. Kas sulle sobiks täna sinna minna?“

„Jaa, muidugi... kas ta elab ikka selle naisega koos?“

„Ma ei tea, me pole pikalt rääkinud,“ vastasin. „Nad vist isegi ei tea, et me abiellusime...“

„Okei.. no kui ta niimoodi helistas... mis abi tal vaja on?”

„Ta ei öelnud.“

„No olgu... Läheme kohe?”

„Oleksid nõus?“

„Ta on su vend, me peame.”

Kallistasin teda kõvasti. „Sa oled parim.“

Ta naeris. „Autoga või jala?”

„Kuidas sa soovid?“

„Autoga vast, nagunii on aia taga...”

„Hea küll. Ma sõidan.“

Ta noogutas ja hakkas ukse poole kõndima. „Kas ta kõlas väga mures?”

„Ikka omajagu,“ vastasin mõtlikult. Mis Dougiet niimoodi muretsema võiks panna?

„Äkki naine jättis maha... kurat, juba teine see aasta...”

Naersin. „Ja milleks tal sinu abi vaja?“

„Mul on üks idee...” Ta naeris.

„Kahjuks oled sa juba võetud,“ muigasin.

„Kahju tõesti, oleks tahtnud ikka Dougiga proovida...“

„Kas minust siis ei piisa?“ Vaatasin hetkeks tema poole.

„Äkki kolmekas?”

„Mitte mingil juhul,“ naersin.

„Harry pakkus mulle seda üks kord.”

„Mida?!“

„Mitte otseselt, aga ta vihjas sellele.”

„Millal?“

„Ammu. Päev-kaks peale seda ööklubi asja.”

„Kurat küll, millal mu sõbrad sulle ligiajamise lõpetavad,“ pööritasin silmi.

„Kas sa tõesti tahad seda,” muigas ta, „või tahad sa, et sul oleks ihaldusväärne naine, keda ainult sina saad?”

„Ah, no kui seda nii panna...“

Ta naeris ja istus autosse, mille ma vahetult lahti tegin. Lükkasin ukse kinni ja istusin rooli taha. Paari sekundi pärast tagurdasin välja ja me sõitsime Dougi poole. Sõit oli vaikne, tundus, et me olime mõlemad Dougie pärast veidi mures.